Friday, March 09, 2018

Mis on Eesti taristupoliitika suurel pildil valesti?




Postulaadid seoses tsellu-tehase plaaniga:



 > Tartul tuleb esitada raudkindlad ultimaatumid asukohale seoses igasuguste uuringute lubamisega 
Kui Tartu poliitiline ladvik seda ei tee, aga hakkab ultimaatumeid esitama järgmiste valimiste valguses Tartu waim

> Tähelepanekuid sellest vallast, millist alternatiivset taristut Eestis ja seejuures  kordi rahaliselt tulutoovamat saaks ehitada 1 miljard eurot maksva tselluloositehase investeeringu summaga?

>  Muid küsimusi ja ideid (tänase tehaseprojekti üks puudusi on muuhulgas vähene läbimõeldus ja konkurentsieeliste vähesus - pakun välja mõned alternatiive, kust neid leida)




SISUKORD

1.Planeerimisele ja projekti uurimisele tuleb esitada kaks kõige elementaarsemat nõuet-ultimaatumit: et üldse lubataks midagi edasi analüüsida ja uurida, peab  tehas peab asuma linnast 10+ kilomeetrit allavoolu ja vastav raudteeharu tuleb selleks pikendada tehase arendajatel enda kuludega. Ikka sellisel kujul, et raudtee oleks edaspidi kasutatav ka kohalikel elektrilistel reisirongidel (kas või toomaks töötajaid tehasesse tööle). See on elementaarne eeltingimus mistahes uuringute lubamiseks ja analüüside jätkamiseks.

2. Mis on Eesti majanduspoliitilisel pildil täna üldisemalt  laiemalt valesti - eriti seoses taristuinvesteeringutega

3. Miks Eestil üldse on vaja nii suurt tselluloositehast, kui pole jõgesid, kuhu seda ehitada? Kui rääkida efektiivsest planeerimisest, konkurentsieelisest ja innovatiivsest mõtlemisest, tuleks tehas rajada Utriasse.





1.Kui umbes aasta tagasi sai päris tõsiselt kommenteeritud avalikus kirjas Urmas Vainole RB-teemalist "Suud puhtaks" saadet, siis seekord tõepoolest ei ole Urmas Vainole midagi ette heita. Tema küsimused olid asjakohased, saatejuhi töö professionaalne, häält anti kõigile võrdselt ja püüti kõiki teemasid läbi käia (vastavalt saate formaadile).


Aga debatt, tuleb tõdeda, jäi seekord veelgi kesisemaks, kui RB saate puhul aasta tagasi. Põhjus selles ei olnud nn vastaste leeris, kelle rinne antud saates oli väga laiaulatuslik ja laialivalguv  - kes kõik tõid välja mitmeid üldiseid, aga täiesti õigeid aspekte. Küsimus debati takerdumisel on muuhulgas selles, et tehase nn pooldajad ja arendajad oleksid debatti sisuliselt nagu "kuu pealt kukkunud".


Ma ei tea, mis koolis on nad käinud või mis linnast on pärit tehase rajajad-arendajad, kui nad tulevad sellise ettevõtmisega 1000-aastase linna ette, asja eelnevalt nii pinnapealselt läbi mõeldes?? Halloo! Tartu ei ole Valga!  Kogu regiooni vanima ülikooli ja aastasadade pikkuse vaimueluga linna ette tullakse tehase ideega oma tänasel kujul sisuliselt varakapitalistliku äriplaaniga?? Kas nad oma pead ka kasutavad, enne kui sellisele uksele koputavad? Mõtlevad poliitilistele ja sotsiaalsetele kompromissidele? Tartu ei ole mingi asula "30 km enne Elvat", nagu oli kunagi tallinlaste kade nali. 


Et üldse rääkida - üldse, see tähendab üldse midagi uurida - mistahes tselluloositehase võimalikkusest, tuleb see planeerida allavoolu Tartust  ja ikka kümneid kilomeetreid. Selleks planeerib ja ehitab (muidugi, üksnes projektile jaatava vastuse korral uuringutelt) ettevõte oma tehasele ise raudteeharu (miljardi euro kõrval peaks paarkümmend miljonit raudtee jaoks nagu raha  jaguma), nagu seda tehti isegi "räpasel ilgel" nõukaajal ja tehakse tänini seda ka arenenud riikides.  Näiteks Ülenurme - Haaslaava - Vana-Kastre - Mäksa (ca 20 km pikkus) või mõni muu variant, aga igal juhul allavoolu Tartust. Ma ei kujuta ette miks seda keegi veel debatis välja pole toonud. Sest minugipoolest olgu tegemist isegi kõige keskkonnasõbralikuma ja puhtama tselluloositehasega maailmas, linnast ülesvoolu mitte mingil juhul seda tartlased lubama ei hakka - seda nii keskkonnariskide, kui haisu tõttu. Seda esiteks. Ja see nõue saab vajadusel olema ultimatiivne. Kui jagub miljard tehase ehitamiseks, jagub paarkümmend miljonit ka raudtee rajamiseks. Puhastusseadmeid juba saates mainiti.




2. Mis on Eesti majanduspoliitilisel pildil laiemalt valesti?


Asi pole laiemalt vaadates ju üksnes tselluloositehases, aga et see teema juba laual on, siis on seda hea näiteks tuua. On juba ammutõestatud fakt, et Eestis ei ole tegelikult üldse puudus rahast. Raha jagub - poliitikutel, erainvestoritel, välisinvestoritel, pankadel ja suurettevõtetel. Ainuke asi on, et kahjuks seda raha kasutatakse kõikvõimalike mitte loodussõbralike tööstuste ja projektide rajamiseks. Samuti peaaegu mitte kunagi Eesti rahva hüvanguks.


Tselluloosivabrik lubab antud juhul küll väga head tulu ja hinda palgiks sobimatu puidu eest. Hea küll. Kahjulikest keskkonnamõjudest ja asjaolust, et Eestis hakkab toore otsa saama isegi kõige optimistlikumate stsenaariumite järgi - neid teemasid ei hakka siinkohal arutamagi (on pädevamaid inimesi, kes seda käsitleda suudavad). Rääkimata sellest, et tehas võiks olla ju Eesti mastaape arvestades kordi väiksem. Küsimus on aga selles, miks keegi ei aruta, mida saaks selle raha eest muud teha. 


Näiteks minu lemmiknäide tuulikute näol. Miljardi euro eest saaks rajada sellise tuulevõimsuse Eestile (mida reaalselt on tulevikus vaja), et silme eest võtab  sõna otseses mõttes mustaks. Võttes aluseks Pori Tahkoluoto näite, mis on nii tuuletingimuste kui muu poolest väga hea võrdlusmaterjal, maksis 42 MW tuulevõimsuse rajamine 120 miljonit eurot. http://www.4coffshore.com/windfarms/tahkoluoto-offshore-wind-power-project-finland-fi03.html


Kiire jagamistehe annab meile vastuseks, et 1 miljardi eest saaks ehitada vähemalt 350 MW tuuleenergia võimsust Eestisse. Kui palju on sellise 350 MW tuulepargi aastane toodang? Võttes aluseks Virtsu I tuulepargi tootlikkuse (reaalsuses on uute kõrgtuulikute efektiivsus oluliselt suurem, seega reaalsuses on ka toodangumaht suurem, kusjuures lisa annaks ka paremate asukohtade valik), saame 350/1,2*3800MWh= 1 108300 MWh = 1,108 GWh  Virtsu II ja Virtsu III võrdluse aluseks tuues tuleb hinnanguline aastane energiatoodang alla 1 GWh, aga nagu mainisin, siis võib uute võimsate tuulikute ja parema asukoha valiku järgi tulla toodang ka suurem.  Selle turuhind on üle 30 miljoni euro aastas. Selle jaoks ei võeta maha ühtegi puud, saastata ühtegi jõge ega järve. 30 miljonit eurot sõltumata kehvast ilmast (pigem tänu kehvale ilmale) ja puidu kokkuostu hinnast.


Tänane idee ja äriplaan seisab selgelt savijalgadel, ainus konkurentsieelis näib olevat Emajõe puhas vesi ja distants sadamatest. Mis paganama konkurentsieelis see selline on? (milline oleks tõeline konkurentsieelis, toon näite viimases punktis).



3. Tuleb ära märkida, et on üldse veidi kummaline, miks on võetud ette ehitada Eestisse tehas, mille mastaabile napib Eestis mahtu - nii vee kui puidu näol?


Miks ei kaaluta varianti ehitada väiksemas mastaabis tehast (eeldusel, et tegu on puhta tehnoloogiaga) Väike-Emajõele, Pärnu jõele või mujale?  See maandaks ju mitte ainult keskkonna riskid ja vastuseisu, vaid ka toorme riski.  Milleks ehitada midagi gigantset.



Teiseks tähelepanek EstFor-i arendajatele ja omanikele, et Eestis on väga odavalt saadaval vähemalt 20 MW võimsusega hüdroelekter riigi põhjarannikul (loe: väga odava omahinnaga elekter), kui ühendada umbes 15 meetri laiuse ja 7 km pikkuse kraaviga  Narva jõgi ja Utria oja. Ehitades ojale umbes kilomeeter maad enne suuet pankrannikul 25 m tammi. Kogu elektritööstuse rajamise investeering jääks mõnekümne miljoni euro juurde, aga projekt on kiire tasuvusajaga, kuna hüdroelekter on väga tulus.  Kui tehas rajada sama kanali äärde oleks tagatud nii piisav veevool kui ka väga odav elekter tehase käitamiseks.

Kui riik ja keskkonnauuringud annaksid  projektile rohelise tule, siis just see oleks moodus, kuidas saavutada Põhjamaade konkurentide ees oluline tootmiseelis.


Tartu lähistele seda tehast ei tule!




Eesti aken 21.sajandisse*



*Arvamus on toimetatud kujul avaldatud  EPL veebis avaldatud EV 100.sünnipäevaks 
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/mihkel-langebraun-eesti-100-votame-laenu-ja-teeme-oma-suurprojektid-viimaks-teoks?id=81219001


Meie avalikus ruumis on üha uuesti kordunud suuremate riiklike investeeringute arutamisel tüüpiline debati surm väite juures: "Eesti on selleks ja teiseks projektiks liiga väike ning pealegi pole piisavalt raha...". Kuigi säärane mõtteviisi on 21. sajandi kaasaegsest majandusreaalsusest sisuliselt irdunud, eriti kui asi puudutab loodussõbralikke ja kasumlikke projekte, on kahjuks meie riigijuhtimine võimendanud selle valearusaama mõju aastate jooksul veelgi suuremaks, pidurdades nii majandust kui arengut üldiselt. Isegi kui raha mõneks investeeringuks leitakse, on tegu pigem näidisetenduse, kui kvalitatiivse arenguga. Tüüpilisteks näideteks on 5 km kaupa aastas Haapsalu raudtee ehitamine või alternatiivse energiastrateegia puudumise tõttu vähehaaval Eesti metsa elektrienergiaks kütmine "rohelise energiana", mida käsitleti ka hiljutises "Suud puhtaks" saates. Püüan arvamuses ühtlasi selgitada, miks ei vii "viiele rikkamale" lähemale mitte "nokiad" ega üksikud innovatsioonid, vaid majanduspoliitiline alusraamistik. Mis on sellest alusraamist täna puudu, takistades oluliselt Eesti majanduse arengut? Millise edetabeli lõpus asub Eesti riik koos Iraani, Liibüa ja Usbekistaniga?

Alustan mõttelõnga teisest otsast. Eestis on vaieldud viimastel aegadel mitmete uute suurprojektide üle, mille mõjude hindamine on tihti keerukas töö. Põhjendamatult vähe on räägitud neist o l e m a s o l e v a t e s t tootmisharudest, mille moderniseerimisest kasu tõuseks ja kus miljardi-investeeringute abil võiks terve tööstusharu ja terve riik vähem kui ühe valimisperiooodi jooksul majanduslikult edukamaks? Muutes mitmeid Eesti tööstusharusid kasumlikumaks ja parandaks keskkonda üldisemalt? Lisades töökohti, püsivat tulu riigieelarvele ja majanduskasvu? Üheks selliseks valdkonnaks on Eestis elektrienergia tootmine, mille uinunud strateegia ja tootlikkuse ebaefektiivsus on maailmakonkurentsis kahjuks kosmiliste mõõtmetega.

Valdkonna märksõnaks on termin EROI, s.o. majanduslik tootlikusnäitaja, millega võrreldakse tehnoloogiate energiatasuvusi, ja mille mõistmiseks ei pea olema elektriinsener. Põlevkivi puhul on see majandusnäitaja väga madal, jäädes oluliselt väiksemaks kivisöest, maagaasist, naftast või isegi tavalisest küttepuust, rääkimata tuuleenergiast, ja kordades tootlikumatest tuumatehnoloogiatest. Kuigi põlevkivi kasutus levis maailmas juba 19.sajandil ja seda maavara leidub mitmel kontinendil, kaevandab seda tänapäeval üks Euroopa väikeriik aastas rohkem kui terve ülejäänud maailm kokku (sh Hiina ja Venemaa) – Eesti! Kaevandamise fakt poleks ju nii halb, kui põlevkivielekter ei sisaldaks ühtlasi ülisuurt süsinikuemissiooni, põhjavee reostust ja madala kütteväärtusega tootmist. Eestis leidub mitmeid väärtuslikke tooraineid, mida tasub kaevandada (meenutagem Silmeti edulugu), kuid põlevkivielekter sellesse kategooriasse ei mahu. Põhjus, miks Eesti põlevkivi nii massiliselt kaevandab ja ülejäänud maailm mitte, on sisuliselt kommunistlik: põlevkivi saab maa seest "tasuta" kätte ja kuigi selle investeeringu väärtus jääb majanduslikult alla võimalikele alternatiividele, ei ole tulnud pead vaevata, sest keegi on taristu juba püsti pannud, olgugi et see on tänapäeva mõistes saastav ja majanduslikult ebaefektiivne. Tegevpoliitikud, kes on alatasa ametis enda "tekitõmbamise" mänguga, ei näe suurt pilti ega ole märganud perspektiivi, et majanduslikult põhjendatud ja reaalselt kasumlik oleks põlevkivielektri toota täna vähemalt 2-3 korda vähem ja selle alternatiive toota Eestis kordi rohkem.

Kui moodsa rohelise tuumatehnoloogia, mis oleks majanduslikult kasulikeim variant, loomine nõuab mahukat planeerimist, tippteadlasi, aastakümnete pikkust programmi, kogemusi ning know-how'd (mis kokkuvõttes on Eesti puhul hetkel ebareaalne); massiline puidupõletamine oleks põlevkivi kasutamise kõrval lausa täielik keskkonnakatastroof; ja muid kütteallikaid tuleks importida – siis on üks alternatiiv, mis on 100% kodumaine, vaba, roheline ja suurel hulgal käeulatuses. See on tuul ja sellel arenev energiatööstus, mis on tänaseks välja murdnud maailma energiatootmise peavoolu. Lääne-Eestis on arvukalt tühju saari sajakonna võimsa tuuliku püstitamiseks. Miks piisaks esiti isegi sajast? Nimelt on tänapäevane tuulikutehnoloogia nii palju arenenud, et suuremad tuulikud suudavad täna välja anda juba võimsust kuni 10 MW (mille ehitusmaksumus on ca 30 mln eurot, võrdluseks nt Pori tuulepargi projekt Soomest). Kõik maailma arenenud riigid panustavad tuuleenergiasse järjest enam, sest see on kasumlik. Eestis asub üle 2000 inimasustuseta saart ja laidu, kui neist välja valida kümme laidu, kuhu hiigeltuulikud püstitada ja need merealuste elektrikaablitega ühendada, ei vähene elukvaliteet ülejäänud 1990-l saarel ehk 99,9%-l, vaid hoopis paraneb. Väga lühikese ajavahemiku jooksul õnnestuks kõrgtuuleparkide ehitamisega tõsta Eesti rohelise energia osakaalu kordades ja mis kõige tähtsam: kasvatada energeetikasse kulutatud euro kasumlikkust poole võrra, samal ajal alandades Eestis toodetava elektri omahinda. Tänapäeva tuulepargid edestavad efektiivsuselt Taani kogemusel isegi söekaevandusi, rääkimata siis põlevkivist. Mis peamine: põlevkivi on ammenduv ressurss ja selle kaevandamine muutub järjest kulukamaks. Samas ei saa sellest loobuda täies ulatuses, kuna tuuleenergia on kõikuva iseloomuga, millel peab olema kindel kompenseerimisvõimsus. Seetõttu tuleks põlevkivi säästa tulevikuks ja kaevandada nii vähehaaval kui võimalik.

Puidu masspõletamine võib viia ökoloogiliste katastroofideni, samas kui tuult saab kasutada kordi rohkem, ilma et see ära kuluks, keskkonda kahjustaks või otsa saaks. Veel enamgi: investeering kaasaegsetesse tuuleparkidesse on isetasuv 10-15 aastaga. Majanduse keeles on ROI 7-10% aastas, mis on väga hea näitaja. Muide, küllaltki sarnased väited kehtivad ka ühe teise Lääne-Eesti projekti: Saaremaa püsiühenduse kohta. Seegi on isetasuv 15-20 aastaga, ei vaja dotatsioone, säästab keskkonda ja on inimeste elukvaliteeti tõstev lahendus. Praamiga saaksid soovijad edasi sõita (teistel liinidel). Kahjuks tegelevad täna mõlemate nimetatud kirjeldatud roheliste projektidega peaasjalikult tublid eesti ärimehed, kuigi nende teostajaks oleks pidanud olema Eesti riik juba kümnend tagasi, kaasates projektidesse ka erainvestoreid. On uskumatu, et tiheasustusega lauskmaa riigid Saksamaa ja Taani on täna lähenemas 100% taastuvenergia teetulbale, samas kui meie pole suutnud hajaasustuse juures isegi 25%-gi küündida. See on lausa kuritegelikult uskumatu! Meenutades veelkord, et tuuleenergias peitub Eestile majanduslik eelis, kuna see on oluliselt kõrgema energiatootlikkusega põlevkivist. Iga päevaga, mis me kasutame massiliselt põlevkivi selle alternatiivide asemel, saastame tõsiselt loodust ja kaotame suure hulga raha.

Vähemräägitud, kuid majanduslikult kasumlikud ja vajalikud oleksid Eestis paljud teisedki suuremad tehnoinvesteeringud. Elektrifitseerides Aegviidu-Tartu-Valga liini või esialgu vähemalt Aegviidu-Tartu (maksumus ca 50 mln eurot), saaks Tartu-Tallinna liini opereerida elektrirongidega, mille jooksevkulu (energia ja hooldus) on vähemalt 3 korda väiksemad diiselrongidest, säästes hulga raha. Päevas sõidab Elron Tartu-Tallinna vahel kuni 20 otsa: arvestage siinjuures, kui palju väheneks iga-aastane keskkonnasaaste ja mitu miljonit eurot vähem peaks riik maksma Elronile küttedotatsiooni igal aastal. Diiselronge saaks rakendada teistel liinidel, uued ostetavad reisirongid võiksid aga olla 100% elektrilised. Tartuni elektrifitseerimise investeering on lausa tühiselt väike, projekt on kiiresti teostatav ja tasuks finantsiliselt ära 20 aastaga või rutemgi. Elektifitseerimise projekti vajadusest rääkis muide juba kadunud Hardo Aasmäe. Raudteede osas on üks teinegi avalikkuses mainimata jäänud, kuid kasulik lahendus: idee Põlva raudteeliini Võrru pikendamisest (ca 25 km), mis on kaks korda lühem Haapsalu puuduvast lõigust ja parandaks terve Kagu-Eesti ühendusi ülejäänud Eestiga. See oleks oluline taristuinvesteering, regionaalpoliitiline meede ning lisaks vajalikku lisarakendust hääbuvale Põlva raudteeharule, tõstes ühtlasi raudteevõrgu efektiivsust. Samuti mainin, et Eesti saaks eelisarendada mitmeid mitmeid tööstusharusid riiklike tellimuste toel. Näiteks kulutatakse täna aastas kuni paarkümmend miljonit eurot praamide küttekuludele, ehkki Norras ja mujalgi on juba kasutusel uusi ja säästlikumad tehnoloogiaid (akulaevad, troll-laevad, trosslaevad, päiksepatareitoide jm). Eestis on arvestatav laevaehitustööstus, kellelt riikliku tellimusega oleks võimalik tellida ja lasta arendada uudseid hübriid- või täiselektrilisi praamitüüpe.

Tagasi algusesse. Selles edetabelis, kus Eesti asub arenguriikide tagumises otsas, kellel ka "raha ei jagu", on Eesti paigutunud oma mõistusevastase võlapoliitika ja olematu taristustrateegia tulemusel. Ajal, mil paljusid uusi efektiivseid raha säästvaid tehnoloogiaid on saadaval ja maailma riigid on turgudelt laenanud üle 200 triljoni euro madalate intressidega laene mistahes kasutuseks, on meie riigivõlg sisuliselt 0. Maailma riikide keskmine on 60% SKP-st, konservatiivsetel riikidel, nagu Poola, umbes 50%, mis Eesti puhul on umbes 5-6 miljardit eurot. Selle üüratu kasutamata potentsiaali mõistmiseks tuleb arvu näidetega illustreerida. Selle raha eest saaks näiteks: püstitada ca 2000 MW tuuleenergiavõimsust, ehitada 12 Saare silda, ca 50-kordselt elektrifitseerida Aegviidu-Valga liini, ehitada Tartu-Tallinn maantee 40-realiseks, osta Elronile 600 uut reisirongi, rajada ca 100-kordselt Riisipere-Haapsalu või 150-kordselt Põlva-Võru raudteed. Teistpidi, kui arvestada näiteks tuuleenergia tasuvuseks aastas 7%, teenitaks 1-miljardilise investeeringu pealt aastas aastas 70 miljonit eurot tulu, millest osa läheks küll laenu tasumiseks, kuid kasum ulatuks kümnetesse miljonitesse eurodesse aastas ja riiki jääks roheline elekter. Asi pole üksnes tuuleenergias, arukate taristuinvesteeringute üldine kasu on ilmselge (tarbijale, keskkonnale, ühiskonnale, riigile). Neile lisandub märgatav fiskaalne kasu nafta osakaalu vähendamisest riiklikus tootmises ja riigifirmades. Kuna Eesti riigil naftat ei ole, aga elektrit jagub, tekib positiivne mõju riigieelarvele ja samuti väheneb jooksevkonto defitsiit. Raha, mis jääb üle nafta ostmata jätmisest, jääb riiki.

Peab olema nõrgamõistuslik või majanduses võhik, väitmaks, et pikajaliselt ülisoodsa intressiga kättesaadavaid laene riiklikeks taristuinvesteeringuteks, mis tõstavad riigi tootlikkust, suurendavad riigieelarve tulusid, keskkonnasäästlikkust, toetavad majanduskasvu, tõstavad elukvaliteeti jne – pole pikaajaliste ülimadalate intresside juures mõistlik võtta. Maailma majandus võib kokku kukkuda? Intressid võivad kasvada? So what? Nende ülejäänud 200 riigiga, kes laenu võtsid, ei juhtu midagi? Eestit ei mõjuta see kuidagi, kuigi pidime olema avatud majandusega riik? Kui maailm läheb pankrotti, kas me vaatame seda siis koos Liibüa ja Iraaniga koopasuust pealt? Sellist soodsatel tingimustega laenu mitte võtta, et kasvatada riigi heaolu ja arengutaset, on vastutustundetu. Riigikogu palkasid ja kuluhüvitisi arvestades, mida Eesti maksumaksja enda ebaefektiivses riigikeses kinni maksab, lausa kohutav. Inimesed, kes ei suuda teha majandusseosed mõistetega finantsvõimendus, tasuvusanalüüs, tootlikkus, fiskaalne mõju, energiasisaldus, efektiivsus ega suuda mõista, millised on Eestile vajalikud suurinvesteeringud, ei peaks riigijuhtimisega tegelema. Paluks, üks pilet ENSV – 21.sajand.