Pidupäeva meeleolus teritaks ka vaimu ja meenutaks veidi meie võiduka Vabadussõja ajalugu ning selle olulist väegruppi: soomusronglasi, kes oma võimsa tulejõuga ja julgete sõjaoperatsioonidega vabaduse Eestile kätte tõid. Vabadussõjas oli vähe lahinguid, mille eestlased võitsid ilma soomusrongideta. Sellega seoses jagaksingi üht Internetist leitud viktoriiniküsimust: Kelle eestvedamisel ehitati esimesed Eesti soomusrongid?
Ühtlasi jagaksin meenutusena 11 aastat tagasi antud intervjuud president Meri poolt, mis saatuse tahtel jäigi tema viimaseks usutluseks. Hoidkem elus seda vabaduse aadet ja eestluse vaimu, mida eelnenud põlved on meile on pärandanud!
LENNART MERI:
KUULDUSED MINU SURMAST ON LIIALDATUD
Ekspress intervjueeris president Lennart Merit tema kodus Kabelineemel ja veendus, et president on sama terav ja selge kui alati.
“Mis teid minu surma juures siis huvitab?” küsib Lennart Meri irooniliselt. Tema käes on koopia Nelli Teataja artiklist.
“Mind huvitaksid teie mõtted,” vastan ma.
“Nojah. Neid mul on. Ka surma kohta. Ma arvan et selle madala haridustaseme juures, nagu see leht on tehtud, sobib väga hästi tsiteerida Mark Twaini: kuuldused minu surmast on meeletult liialdatud. Tean, et see pole praegu kõige parem tsitaat. Praegu tsiteeritakse peamiselt ju Hašekit ja “Kahtteist tooli”.”
Just sel kombel algab meie jutuajamine. On reede keskpäev, 28. oktoober. Raadiod loevad uudist Lennart Meri järsult halvenenud tervisest. Ma ei ole täna tema ainus külaline, enne minu tulekut juhatatakse välja Paul Goble, kui lähen, on uue külalise auto juba ees. Kui sisse astun, tõuseb Lennart Meri hetkeks püsti ja viipab tugitooli suunas.
President Meri istub voodil, mugavad koduriided seljas. Operatsiooniarm on vaevu märgatav. Ta vaatab tähelepanelikult, veidi muiates. Pidevalt kontrollides, kas teine teab, jälgib ning mäletab. Muidugi on ta operatsiooni järel väsinud, räägib vaiksemalt kui varem, ent ilma igasuguste hääldusprobleemideta. Tõuseb ettevaatlikult, kuid kõnnib ilma abita. Voodi ümbrus on pooleli raamatuid täis, telerist tuleb CNN, telefon on käeulatuses. Ravimeid pole kuskil märgata. President Meri räägib selgelt, rõhutades olulist samamoodi kui alati.
Härra Meri, kas te käisite sel korral valimas?
Jaa, muidugi.
Arvuti juures?
Meil käis seekord valimiskast kodus.
Kas teid üllatasid tulemused?
Teate… Kas teie käisite vaatamas neid Saksa keelatud filme? Kolbergi näiteks, tehtud 1945, päris sõja lõpus. Septembri lõpul näidati neid Tallinnas. Kas teie teate, mis tähendas 12 000 Wehrmachti sõduri äratoomine Poola rindelt siis, kui Punaarmee tungis Poolasse sisse? Ainult selleks, et filmida neid massistseene. See kõneleb sellest, milline imbetsilne usk oli juhtidesse, ideoloogiasse. Seesama imbetsilne usk ideoloogiasse valitseb praegu Eestis.
Ma ei saa teist päris hästi aru.
Kui inimene on midagi saavutanud, siis see on sõnavabadus. Aga väga paljudele, kes unistavad saada sovhoosi asedirektoriks ja heita pikali sooja teki sisse, on see talumatu. Vähesed mõtlevad, et aeg, kus tuleb hakata võlgu tasuma, on suurte sammudega lähenemas. See ei kõla väga patriootlikult, aga mida ma saan siin teha! Ja mul on natukene häbi korrata siin oma põlist küsimust: mida me toodame? Siin Eestis. Pankrotte. Kes hakkab meie eest maksma? Meil on ju sovhooside aeg tagasi tulnud. Katsuge mõelda, kas meie valitsus suudab tagada selle, et riik toimiks automaatselt. Kas meie julgeolekusüsteem toimib?
Tänane riik seda ei tee.
See on teie vastus. Aitäh selle ausa vastuse eest.
Eilses Päevalehes kirjutab Indrek Neivelt samadest asjadest: et Tallinna linn ja Eesti riik on juhtimata.
Ma ei ole Neivelti artiklit lugenud. Aga mind külastas eile endine Soome panga asepresident Esko Ollila. Ta tsiteeris seda artiklit ja küsis, kas võib loota, et Indrek Neiveltist saab valitsuse juht.
Vaevalt. Erakonnad ei laseks kedagi väljastpoolt ligi.
Selles ongi asi. Meie aeg on kujunenud nii, et mida halvem, seda parem. Lihtsam on jagada. Ja lihtsam on mitte midagi teha. See pole midagi muud kui kvaasisotsialismi tulek.
On üks oluline teema, mida tahaksin teiega arutada. Me räägime praegu palju palgaarmeele üleminekust. Tänavu sügisel ei tulnud kutse peale sõjaväkke kuuendik kutsutud poistest. Debatt palgaarmee üle on eriti valjenenud pärast kaitseministri vahetust. Mis teie arvate, kas palgaarmee on Eesti tee?
See (mittetulemine – Toim.) on midagi, mis on Eestis uut. Me võisime ju uhkust tunda oma noorte üle, kes läksid omal vabal tahtel kaitseväkke teenima ja teenisid auga, täiesti sõltumata sellest, mis oli nende emakeel. Mina usun, see oli väga hea saavutus.
Vaadake üht põlist parki. Kui ma viimati Chiracile kirjutasin, siis ma kasutasin just seda võrdlust. Park, mis on kasvanud mitusada aastat. Meeletult suured puud. Selline park ei ole fassaad, mida saaks ühest kohast teise lükata. Nende puude eest hoolitsetakse, neid ei saa ühest kohast teise lükata. See ongi meeletu erinevus riikide vahel, mida vähesed on osanud jälgida.
Meil on ees rohkem tööd. Meie puud on väikesed. Kui palju registreerib patente Matti Päts Eestis? Kui palju tema kolleegid Soomes ja Prantsusmaal? Patendini jõudmine on looming, mis on kontrollitav, arendatav ja mis ei anna tulemust mitte paberil, vaid tegelikus elus. Siin on see vahe.
Aga jah, teie küsimus. Keegi on teinud siin vea... Ka valitsused teevad vigu. Valitsusel peab olema piisavalt sisemist julgust osutada näpuga inimese peale, kes vea on teinud. Meil on tekkinud niisugune seinalehtede aeg – rääkida ainult positiivset.
Kas te ikkagi pooldate palgaarmeed? Te olete umbes pooleteise aasta eest öelnud, et Eesti sõjameeste tulevik on töö piiri taga ja see on professionaalide töö.
(Pikk paus)
Kui ma olin palju noorem, siis ma mõtlesin, kui kaunis on surra isamaa eest. Praegu ma sellele enam nii ei mõtle. Praegu painab mind ainult see, kui vähe me selle pika aja jooksul oleme jõudnud teha Eesti heaks. Ja kuidas me kardame seda, mis ma äsja ütlesin, ise välja öelda. Me ütleme seda välja eesti keeles, mis on juba nii moonutatud, et kui ma Eesti lehti loen, siis ma ei saa aru, mida tahetakse öelda. See on nagu mingisugune laste salakeel, teate küll: si-bi-na o-bi-led lo-bi-ll.
Mulle tundub, et kui me vabastame mõiste “kultuur” kogu sellest saastast, vabastame kõik selle, mis on paksu sodikorra all, siis tuleb välja midagi, mida praegu nii hooletult lubatakse raudse käe alla painutada. Aga ei tohiks seda lubada...
Ilma kultuurita inimesele võib ainult kaasa tunda. Sest ta kaotab kogu valikuvõimaluse. Kultuur ei ole muud kui valik hea ja parema vahel. Ma mõtlen selle peale, et Ain Kaalep on Baudelaire’i tõlkinud veerand sajandit. Selle ajaga oleks Baudelaire võinud ära tõlkida kogu Eesti luule. Ain Kaalep tegi oma valiku, mille eest jääme talle tänu võlgu.
Aga teie küsimus. Ma ei ole kindel, et me sõnadega siin suudaksime midagi teha. Vaadake Kalevipoja kuju Emajõe ääres või Kristjan Jaak Petersoni Toomel. Mida me saame veel lisaks öelda. Nad on teel. Nad otsivad.
Nii palju usust ja sellest, et seda usku ei saa mitte peale võõbata. Usu sisse kasvab inimene sündimise, mitte sunni või kiusamisega. Me jääme alati hiljaks noorte oma poole koondamisega.
Ma mõttes siiski tõrgun palgaarmee vastu.
Ma ka! Me kõik tõrgume! Ma tõrgun ka selle vastu, et Tallinna ja Tallinna lahe vahele ehitatakse kõrge müür.
Ei tea, kas on liiga hilja luua Tallinna kaitse selts? Olen mitu korda sellest rääkinud. Kellele tuleks selles asjas toetuda?
Pakuks, et pigem noortele inimestele. Mitte tädi Maalidele, kellest te rääkisite pikalt möödunud aastal intervjuus Rein Veidemannile.
Jah? Muide, kas te teate, mis oli selle minu huvi alguses? See oli üks väike tuba viiekümnendatel aastatel Tallinna Lenini rajooni 1. majavalitsuses. Selles toas töötas Elfriide Toman, kes töötas hiljem ka akadeemilises raamatukogus. Ja see tuba oli inimesi nii täis, et seal ei saanud isegi kirjutada. Nad olid kõik õhinas. Seda oli uskumatult liigutav vaadata, kuidas nad kaitsesid koos Tallinna. Õhinat on täna väheks jäänud.
Viimasel ajal on kõneldud puitarhitektuuri kaitsjatest. Ehk neist on kujunemas midagi sellesarnast. Aga enamjaolt on säärastel ühingutel vähe jõudu ja ma näen, et neil pole ka raha.
Kas meie panga juhatused ei saaks siin käsi selle kaitseks ette panna?
Pankadel ei ole tundeid.
Ei, ma ei usu seda. Pankadel on väga suured tunded. Mõelge kas või Prantsuse suure inflatsiooni ajale, kui pankadel tuli koos oma klientide huvide eest seista.
Paar kuud tagasi ilmus raamat, mis rääkis teist ja teie isast. Autor Virkko Leppassalu. Mis te ütlete selle raamatu kohta?
Jah. (Lennart Meri vaikib pikalt)
Teate – ma ei ole seda raamatut lugenud.
Näete, Eduard Lucas Londonist tõi mulle jälle kaks raamatut juurde. Kaks Mitrohhini raamatut. Need on mul pooleli. Ja see seal, see suur, see on Schilleri esmatrükk, seda ma vaatan ka. Muide, te ikka teadsite, et maailma esimene mälestussammas Schillerile asub Puhtulaius?
Pressiteateid lugedes tundub, et teid viimasel ajal üks enam huvitanud teemasid on kavandatav Vene-Saksa gaasijuhe. Kas see on läinud rong või oleks teie arvates võimalik seda plaani veel väärata?
Kole hiljaks jäänud küsimus. Te oleks pidanud küsima seda juba ammu. Siis, kui see mõte ilmsiks tuli. See oli juba 1992, kui ma kirjutasin kõigile Läänemere-äärsetele riigijuhtidele, osutades, et see võib kujuneda ohuks kõigile Läänemere-äärsetele riikidele. Kõige tõsisemalt vastas mulle Carl Bildt. Soomel oli sel ajal juba valmis vaadatud üleeuroopaline gaasi jaotamise paik kuskil Tampere lähistel, kus Norra torujuhe pidi kokku saama Vene toruga. Gaasijuhtme demokratiseerimine on monopolisti hirm ja turumajanduse võit. Carl Bildt oli mees, kes sai aru selle gaasijuhtme tõsidusest. Ta vastas, et väga kahju, aga kahjuks pole Rootsis kujunenud välja harjumust maagaasi jaotada. Mõttelaiskus.
Vaadake Schröderit Saksamaal. Pärast seda, kui ta andis lubaduse Saksamaa rohelistele, et ta seab oma eesmärgiks aatomienergia tootmise lõpetamise, pärast seda suurt doominokäiku oli selge, et see on avatud lõks kõigile, kes osalevad. Et sellega seab Saksamaa end täielikku sõltuvusse Vene gaasitarnetest. Arvestage, et Saksamaa vajab väga palju energiat.
Muide, kas te olete lugenud eilset Frankfurter Allgemeine Zeitungi juhtkirja? Kas te saaksite selle ära trükkida? Seal öeldakse täpselt sedasama.
Te räägite palju Tallinnast ja tallinlastest. Mida ütleksite neile inimestele, kes elavad maal?
Teate, Põltsamaa lähedal on üks autoremonditöökoda. Tartusse sõites paremal pool. Ja kui sealt ida poole sõita, siis seal oli kunagi üks asunikutalu. Tegime seal ühel suvel heinatööd, pakun, et see oli viiekümnendate aastate keskpaiku. Ja ükskord, kui istusime peremehega pärast sauna ukselävel, tuli mul suule niisugune küsimus. Et oletame, et sünnib ime. Et oletame, et nad on korraga läinud kõigi oma sovhooside ja kolhoosidega – mis sa siis teeksid. Ta vaatas mulle otsa, ja oli niisugune hell koht, kus kõik oli puhas ja pestud. Ja ta ütles, et sina ei tea, mis töö see on – talu pidada. Ei saa minust enam talupidajat. See on nii ränk töö. Nõnda rääkis ta ja see lõikas mulle tugevasti südamesse. Niisugune oli tema vastus.
Inimene on selline, et tema tahab ikka veereda allamäge, teha, nagu kergem. See inimese omadus sünnitas piibli ja Martin Lutheri ja õpetas meid tööd tegema. Töö ja kultuuri vahekord on ju uskumatult keeruline.
Mulle tuleb meelde, kui me filmisime Äänisjärvel kaljujooniseid. Kas kujutate ette, kui palju inimesi pidi vaeva nägema selleks, et kunstnik saaks minna neid jooniseid looma. Mis sundis neid seda tegema? Ma vastan: see oli nende soov elada oma igavest elu. Vaadake, kuidas meie praegu oma igavest elu sõtkume. Alumiste paeplaatide alla. Tallinlased, kes on siin sündinud ja kelle põlvkonnad on siin üles kasvanud.
Ma usun, et seda mõistaks Jaak Jõerüüt, kes on minu teada neljanda põlve tallinlane.
Ja teate, ma arvan ka, et tuleks häbiposti naelutada inimene, kes tegi selle inetu Tartu kaubamaja.
Olete käinud seal majas?
Mitte sees. Jah. Tartust on mul isegi rohkem kahju.
Kas selle maja pärast?
Vist küll. Tartu on ju suutnud säilitada oma kompaktsuse, tema äärelinnad on saanud teatava näo, ja nüüd...
Millal te käisite viimati Tartus?
Augusti algul. Erast Parmasto näitas mulle oma Tartut. Ja Hando Runnel teist. Ja Ain Kaalep näitas oma.
Millal te viimati Tallinnas käisite?
Käisime kanarbikku ostmas, panime sinna paadimaja ümber. Kanarbik kasvab siin nii hästi. Nagu ka kõik siia istutatud puud. Ainult ühe puuga oli probleem. Härra Reiljani puuga. Aga korraliku toiduga kosuvad nad lõpuks ikka ja lähevad kasvama.
See siin on endine militaarala. Mu eesmärk on see, et siin ei oleks mitte ainustki vihjet, et siin on tallunud võõra mehe saabas.
Me tegime siin midagi, mida ma nägin Islandil. Me rajasime krundi äärtele vallid tuulte kaitseks. Vaindloo saare peal on täpselt sama tehtud. Noore puu juured peavad tuulest veidi rahu saama.
Kas istutate veel juurde – siin on juba täna paras park?
Mulle on öeldud, et siia mahub 3000 kuuske, et ma olen juba praegu üle maksimumi pannud.
Viljapuud kannavad juba?
Oo jaa. Veel praegugi on mõned õunad otsas.
Olen kuulnud, et plaanite reisile minna.
Ma tahan sõita Dresdenisse, Frauenkirchesse. See on kõige kuulsam kirik, mis sõja ajal puruks pommitati. Kas te olete näinud ülesvõtteid sellest, kui Dachaus traktor lükkab, ütleme, kümme tuhat korjust suurde hunnikusse kokku? Teate, see kõik filmiti Dresdenis. See oli täielik šokk. Ma ei suuda seda veel praegu mõista. See toimus täiesti metoodiliselt, täpselt. Nagu mingisugune masinavärk
Ja ka see viib meid tagasi teema juurde, mida tähendab noorte harimine. Sellepärast ongi haridus nii oluline, et säärased asjad ei korduks.
*
Intervjuu on lõppenud. Lennart Meri seisab akna ääres ja vaatab Tallinna poole.
“Muide, kas teie teate, kelle suvila see ikkagi oli, mis Edgar Savisaar ostis?” küsib Lennart Meri, kui olen juba uksel.
“Laidoneri?”
“Ei, Pätsi. Kõik läheb plaani järgi,” ütleb Lennart Meri.
