Saturday, October 26, 2013


Miks on demokraatia Eestis sisult vigane? Kas praegust võimumustrit on isegi teoreetiliselt võimalik murda?

Idee 75-liikmelisena, parteinimekirjadeta valitud parlamendist, mis oleks oluliselt demokraatlikum ja efektiivsem




13 aastat tagasi kõneles poliitika võõrandumise kohta Eestis president Meri:
Meil on sel aastal olnud kaks sarnast surmajuhtu, üks Tartus ja teine Tallinna lähedal. Mida on nad esile kutsunud? Suure hulga kirju ajalehtedele, emotsionaalseid kirjutisi. Parlament oma olümposlikus rahus ei ole sellest häiritud. Mulle tundub, et tööviise võrreldes võime jõuda selgusele, miks eestlaste hinnang oma parlamendile on kahetsusväärselt madal.
Võime võtta teise näite. Parlamendi tööaeg on täpselt paika pandud ja tööpäevi parlamendis ei ole ülearu palju. Aga parlamendi tööst ei võta mitte iga liige iga päev osa. Ameerika Kongressis või ka Saksa Bundestagis kaotab mees, kes ei tule istungile, oma palga. See on enesestmõistetav.
Venemaal näeme vastupidist tendentsi. Parlamendi liikmele antakse odav korter ja tal on õigus see erastada. Parlamendiliikme autole antakse erinumber ja seda erinumbrit saab ta kasutada ka siis, kui ta enam parlamendi liige ei ole. Sovetlikult pinnalt kipub uuesti ellu ärkama nomenklatuur, see Vene keisririigi vulgaarne aadelkond, mis on Euroopa riikides välistatud. Päev pärast mu riigivisiiti Saksamaale astus transpordiminister tagasi, kui selgus, et teda oli sõidukiiruse ületamise eest 16 aastat varem kriminaalselt karistatud. Võibolla siit tuleks otsida põhjuseid, miks Eesti kodanikes on tekkinud teatud võõrandumine.


Illustratsiooniks: 

Kui  eranditult kõigis demokraatlikes riikides (maailmas on üle 200 iseseisva riigi, mida sai kontrollitud) käib parlamendi töö

 umbes sellises



 või sellises saalis,


Sealjuures kõigis EU riikides, kus pole kasutusel inglise süsteem, on parlamendis alati esindatud vähemalt 6 erinevat fraktsiooni, enamasti 7-8 fraktsiooni - v.a. kaks riiki: Eesti ja Bulgaaria (4 fraktsiooni)



 Lisainfoks: Bulgaaria on EU vaeseim ja kõrgeima korruptsiooniindeksiga riik, Bulgaaria on loetud umbes kümnekonna maffia-riigi hulka maailmas http://www.euinside.eu/en/analyses/the-mafia-states-according-to-foreign-affairs-magazine, mille kohta on öeldud, et "Other countries have mafia, in Bulgaria mafia has a state."
http://www.independent.co.uk/news/world/europe/thousands-of-bulgarians-tell-mafia-government-to-leave-office-8798778.html



siis meie parlamendi asetus...



Kas me oleme kilplased?

Ei, siiski: maailmas on veel 5 riiki sellise "omapärase" parlamendi asetusega



Niisiis kuulume selle asetusega ühte "KLUBISSE" 6 maailma ebademokraatliku või legaalse korrata riigiga:


 EU vaeseim (ühtlasi maffia kontrollitud) BULGAARIA 
(vähemasti rõhtsa asetusega saal)

punane VIETNAM

põhiseaduseta NEPAAL

KÕRGÕSTAN (2011.a. ajaloo esimesed vabad valimised)
(vähemasti kasutatud astmeid)

ja muidugi hea kommunistlik eeskuju:  Põhja-Korea



Lisaks selles kuulub Eesti parlamendiliikmete arvuga ELANIKU KOHTA maailma tippu , koos riikidega

> Gabon (Kesk-Aafrika riik, mis korruptsiooni edetabelis on 102.kohal),
> Ekvatoriaal-Guinea (korruptsiooni indeksi järgi 163. riik maailmas)
>  ja  umbes 800 000 elanikuga Montenegrot (üks vaesemaid riike Euroopas)


NB! Arvesse ei võeta siinjuures muidugi riike, kus on alla 800 000 elaniku, kuna vähem kui 60 saadikust koosnevaid parlamente ei peeta üldiselt kuigi töövõimelisteks (seetõttu pole pisiriike võimalik võrdsetel alustel järjestada).



 Samal ajal kui Jamaical (üle 2 mln elanikku) saadakse hakkama 63 liikmega, Botswanas 61 liikmega (2 mln elanikku) Makedoonias (2 mln elanikku) 123-ga, Lätis 100-ga (2 mln elanikku), siis Eestiga võrreldavais:  Trinidad&Tobagol 41 saadikut (1,3 mln elanikku), Mauritiusel 70 saadikut (1,3 mln elanikku), Svaasimaal 85 saadikut (1,25 mln elanikku), Ida-Timoris 65 saadikut (1 mln elanikku), Panamas 71 saadikut (3,4 mln elanikku), Costa Ricas 57 saadikut (4,7 mln elanikku), Uus-Meremaal 120 saadikut (4,7 mln elanikku)





Süvenemata pikemalt ajaloolistesse perspektiividesse (mis aitaksid paljusid põhjuseid mõista) püüan käesolevaga lahti mõtestada hetkeseisu - miks Eesti ei ole normaalne demokraatlik riik ja mis on puudu selleks saamisest? Miks sisuliselt on isegi 5-10 aasta perspektiivis võimatu näha selles mingit muutust.



I    Parlament - mis sisult isegi ei meenuta demokraatliku parlamenti (+võrdlus lähinaabritega)
II   Poliitilised võimustruktuurid - võimulolijad dikteerivad Eestis 100%-liselt mängureeglid
III  Teoreetilised muutuste agendid
IV  Mõte 75-liikmelisest parlamendist

--------------------------------------------------------------------------------------------------

I.  Alustuseks lühidalt Eesti "parlamendi" probleemidest ja selle võrdlus demokraatlike riikide esinduskogudega.

Mis on parlamendi mõte, seda teavad ju kõik - esinduskogu, kus peaks enam vähem representatiivselt olema esindatud kõigi suuremate ja väiksemate ühiskonnagruppide (neid gruppe on igas ühiskonnas rohkem kui 4) huvid ning mille aruteludes peaks seeläbi sündima ühiskonnale kõige kasulikumad otsused. Eestis on asi sellest väga kaugel.

Millest see "võimu võõrandumine"  alguse on saanud?

   1. Võimulolijad eitavad
   2. Uute erakondade teke on välistatud
   3. Parlament meenutab piltlikult veidra kooli aulat, kus raisatakse hiigla kogustes maksumaksja raha

1. Võimulolijad eitavad probleemi olemasolu täielikult

  > President, kui ta ka ehk tahaks kritiseerida, on sisuliselt võimetu midagi muutma - ja küllap leiab, et parem on vähemalt hoida positiivset meelestatust ja kuvandit (isegi kui see pole tõsi)  http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/president-ilves-eesti-demokraatia-seis-on-parem-kui-vanades-euroopa-riikides.d?id=65346618

> Vabariigi valitsus eesotsas peaministriga on olukorraga väga rahul, kuna neile tähendab toimiv olukord "piiramatu kestusega" võimu. Nende jaoks probleemi ei eksisteeri.

> parlamendi, mis on ise probleemide allikaks, liikmed on võimetud midagi muutma. See probleem jaguneb lühidalt kolmeks.

Esiteks saavad praeguse valimissüsteemi alusel Riigikogusse parteisõdurid, mitte enim hääli kogunud kandidaadid. See muudab nad iseenesest juba sõltuvaks. Kui mingil põhjusel peakski parlamenti jõudma südametunnistuse ja iseseisva mõtlemisega inimesi, siis neid on arvuliselt väga vähe.

Teiseks, lisaks eestlaste ajaloolisele kogemusele ja lähiajaloole, mis juba ise on võimendanud eestlaste "rahvusliku omadusena" võimetust avalikult diskuteerida, oma arvamust väljendada ja konstruktiivset poliitikat ajada, mängib suurt rolli ka praeguste võimuparteide ülesehitus. Otseselt kommunistliku minevikuga parteiliidrid (enamus neist) vahest ei tunnegi teistsugust poliitilist kultuuri, kui diktatuurset. Sellest kujuneb välja omakorda nii diskussiooni olemus erakondades kui ka nende liikmeskond.

Kolmandaks,  üksikliikme võim parlamendis on sisuliselt olematu. See on tagatud 3 asjaoluga: parteide sees (nagu teises punktis juba kirjeldatud) demokraatlik diskussioon piirdub paari mõjuvõimsama inimese omavahelise mõttevahetusega; fraktsioonid on parlamendi suhtes nii üüratult suured, et ühe-kahe (või isegi 8-9, nagu on ajalugu näidanud) liikme omatahtsi tegutsemine ei too poliitikasse mingit muutust. Mitte vähimatki. Parteid on sisuliselt võimsamad kui  riigiorganid. Kas  pole kummaline - midagi säärast on Eestis juba kunagi 1920-1930.datel olnud!? (siis arvati probleemide allikaks olevat just see, et parteisid on liiga palju). Tuleb aga välja, et parteid arvukus tegelikult pole üldse määrav demokraatia toimimisele (küll muutub ta küsitavaks väikse parteide arvu puhul, mis eeldab hoopis teistsugust poliitilist süsteemi, nagu näiteks UK-s). Niisiis pole probleem parteide (liigses) arvukuses. Probleem on hoopis ühiskonna võimes end poliitiliselt korraldada,  poliitilises kultuuris ja kehtestatud mängureeglites.

2. Jõuamegi teise probleemini demokraatliku parlamendi tekkimise takistusena, milleks on: uute erakondade teke on sisuliselt välistatud

Sellel probleemil on palju sisulisi põhjuseid, milles üritan üldistada olulisemaid:

2.1. Suured ühiskonnagrupid, kes võiksid tuua muutusi, ei saa seda erinevatel põhjustel teha.
Tooksin välja: a) pensionärid - puudub demokraatlikus ühiskonnas otsustamise ja kaasarääkimise kogemus, mistõttu see grupp on sisuliselt välistatud mingeidki muutusi tooma (üksikud aktivistid leiavad tee poliitika juurde läbi teiste gruppide)
b) noored - on väga hajus grupp, kel puudub sidusus (omavahel ja ka ühiskonnaga). Seal on hulk rahulolematuid, kes on hääletanud jalgadega. On hulk noori, kes on aktiivselt hõivatud muu eluga (Eesti tingimustes võib see olla ka üsna koormav) ja on seetõttu võimetud midagi muutma. On ka hulk noori, kellel oleks võimalused poliitikasse tulekuks (vaimselt, materiaalselt jne), aga neid on kas liiga vähe või on nad perekondlike sidemeid pidi juba "tõmmatud kaasa" praegusesse erakondliku süsteemi. Neil on lihtsam leppida olemasolevaga.

c) ettevõtjad - väike-ettevõtjad pole (kas liiga suure töökoormuse tõttu või lihtsalt aktivistide puudumise tõttu) suutnud luua ühist erakonda, suurettevõtjad polegi aga huvitatud poliitilise süsteemi muutusest. Ka nemad on toimiva oligarhilise võimusüsteemiga rahul. Üksikud kohalikud aktivistid leiavad rakendust KOV-des.

2.2. Võimuerakonnad tapavad algatusi. Kasutatakse erinevaid meetodeid, alates rahastamisega mõjutamisest kuni oma "agentide" sokutamiseni  (nagu juhtus näiteks MTÜ Eesti Interneti Kogukonnaga). Samuti summutatakse ühiskondlikud algatused, nagu näiteks Harta 12, mille tulemusel moodustatud Rahvakogu muutus sisuliselt naljanumbriks.

2.3. Erakonnad võivad ka tekkida, aga nad ei jõua parlamenti. Sellel on peamiselt 3 põhjust. Esiteks, neid väiksemaid erakondi juhivad valdavalt väikse pol. kogemusega inimesed, kes mingil põhjusel ei taha või ei suuda luua väga tugevaid ja laiapõhjalisi erakondi. Puudusi on nii programmi läbimõtlemises, poliitika kujundamises, kui erakonna juhtimisstiilis. Need vähesed tekkinud uued erakonnad pole kindlasti halvemad võimuerakondadest, aga nad pole ka oluliselt paremad.

Teiseks, võimuparteid hoolitsevad selle eest, et erakondade (nii salajased ja korruptiivsed, kui ka avalikud) rahastamisskeemid soosiksid eranditult suuri parlamendierakondi. Sellises olukorras on juba majanduslikult ülimalt keeruline tekkida uutel erakondadel, kes pääseksid poliitikasse, kuna keegi peaks eraviisiliselt suutma koguda meeletutes kogustes annetusi või toetusi erakonna tekkeks.

Kolmandaks, Eestis on täiesti puudulik valimissüsteem, mis on absoluutselt sobimatu nii Eesti tänasele arenguetapile, kui demograafilisele olukorrale.


3. Praeguse erakondliku süsteemi puuduseks on parlamendi ülesehitus tervikuna

1) Valimiskünnis 5% on Eesti demograafilises olukorras täielikult absurdne. Kuskilt väiksemast kohast pärit saadikul, kes ei kuulu ühtegi suurde erakonda, on praeguse süsteemi juures sisuliselt võimatu üldse parlamenti saada.

2) Juba parlamendi ruumiline asetus tekitab tunde, et tegu pole esinduskoja, vaid mingi klassiruumiga.

Võrdluseks:

Läti (2 mln elanikku) seimis on 100 kohta - suhteliselt 2 korda vähem kui Eestis ja esindatud 6 fraktsiooni



Soome parlamendis on 200 kohta - suhteliselt 2 korda vähem, kui Eestis (7 fraktsiooni)



Leedu parlamendis on 141 kohta - suhteliselt 1,6 vähem parlamendisaadikuid (8 fraktsiooni)



Norra parlamendis on 169 kohta - suhteliselt 2,2 korda vähem parlamendi liikmeid (7 fraktsiooni)


Taani parlamendis on 179 kohta - suhteliselt 2,4 korda vähem parlamendi liikmeid (8 fraktsiooni)







Friday, October 18, 2013

Piirileppe sõlmimise põhjused ja meie 10 aastat aegunud idapoliitika. Selgitused, miks lisati 2005. aastal lepingule preambula. 9 kriitilist asjaolu, mis muudavad uue lepingu Eesti välispoliitika ja õigusajaloo suurimaks fiaskoks


>  I: Sissejuhatus
>  II: Miks lepet sõlmima asuti?
>  III: Miks lisati preambula?
>  IV: 9 saatuslikku tagajärge

Piirilepingust on peagi saamas samasugune dokument, kui VEB-fondi lahtikülmutamise otsus, millel seisva allkirja kohta ütleb Kraft nüüd: "Tundub tõesti olevat minu oma. Aga teate, keskpanga juhil oli neid virnade viisi päevas allkirjastada, et kes neid enam mäletab." 32 miljonit USD-t ees või taga. Eks peab Paet siis kunagi samamoodi vastama. 232 000 hektarit ees või taga.



Erinevatel välispoliitilistel kaalutlustel otsustas Vabariigi valitsus juba eelmisel sajandil (peamiselt oli põhjuseks soov pääseda EU-sse ja NATO-sse, kuhu ilma piirilepinguta riigid arvati mitte pääsevat) sõlmida Venemaaga uus piirileping ilma Eestile kuuluvat Petserimaad ja Narva-tagust tagasi nõudmata. Võetud kurss oli toona igati õigustatud ja arusaadav. Kahjuks ei ole see kurss enam 10 aastat valiidne, aga meie poliitikud pole sellest tänini aru saanud.

Oli see siis Venemaa jonn (lootes, et Eesti ei pääse nii NATO-sse) või muu asjaolu, aga kahetsusväärselt jäi piirileping enne 2004. aastat sõlmimata. Just 2004. aastal, pärast EU liikmestaatust oli Eestil ainuõige otsus valida uus välispoliitiline kurss 
   a) keeldudes igasugustest piiriläbirääkimistest ilma EU osalemiseta /arbitraazhita 
   b) esitades piirilepingu sõlmimiseks Venemaale omapoolsed tingimused. 
Sõlmimaks õiglane ja vastastikku kasulik ning lugupidav leping. Äärmiselt kahetsusväärselt seda aga ei tehtud. Seda võib lugeda taasiseseisvunud Eesti suurimaks välispoliitiliseks veaks. Jätkati endisel, täiesti umbejooksnud kursil. Venemaale see sobis hästi.

Siis aga asetus äraandjate valitud libedale teele "ootamatult" veelgi ebameeldivam takistus: keegi "idioot" oli meie põhiseadusesse pannud 122. paragrahvi, mis sätestab, et Eesti maismaapiir on määratud "Tartu rahu JA teiste riikidevaheliste lepingutega". See lause on piltlikult öeldes piirisobingu sõlmijatele hullem kui välk vanakuradile.

 123. paragrahv ütleb aga, et EV ei sõlmi põhiseadusega vastuolus olevaid lepinguid. Vaat' kus lugu. 122. paragrahv on väga ühemõtteline ja selgesõnaline - on ilma juriidilise haridusetagi selge, et seda tuleb tõlgendada: Tartu rahuga on määratletud idapiir ja "teiste piirilepingutega" on määratletud teised piirid, s.o. lõunapiir. Seda loogilist paragrahvi asuti "piirilepingu tsunfti" poolt peagi täiesti jaburalt ja meelevaldselt väänama, tõlgendades seda umbes nii, et kaks erinevat piirilepingut saaksid justkui määratleda idapiiri (s.t. ühte ja sama piirilõiku) üheaegselt. Tegelikult juba sellest piisaks, et nimetada uut piirilepet põhiseadusevastaseks. Ent isegi kui see (mitte ehk nii põhimõtteline) vastuolu korraks kõrvale jätta, on uue lepingu näol veelgi tugevam, sisulisem ja lepitamatum vastuolu põhiseadusega.

See on lepingu kõige jaburam külg: nimelt uus piirileping eitab eelmise piirilepingu eksistentsi ja seisab Tartu rahust täiesti sõltumatult. Üldjuhul on piirilepete (ja üldse rahvusvaheliste lepete) muutmiseks kaks võimalust: 

1) lepete asendamine (nt 1923.a. Lausanne'i lepe asendas 1920. aasta Sèvres leppe)
2) lepete uuendamine - amendments

Meie kehtiva põhiseaduse paragrahv 122 võimaldab (sedagi üksnes 122. paragrahvi meelevaldsel tõlgendamisel) neist kahest järgida ainult 2. võimalust. Kuid just seetõttu, et uus piirileping seda võimalust - Tartu rahu piiri uuendada -  ei järgi, on tegu ühemõtteliselt põhiseadusevastase õigusaktiga.

 Viimane asjaolu teeb uue piirilepingu isegi  "meelevaldse" põhiseaduse tõlgendusega vastuolus olevaks. Seda lihtsalt põhjusel, et TR on paragrahvi sõnastuses ühendatud teiste lepingutega konjuktsiooni abil. Andis ju õiguskantslergi hinnangu, et põhiseadusega lubatavad on TR-i muutvad lepingud.  See leping aga pole Tartu rahu muutev mitte ühestki otsast. Ühtegi teaduslikku või sisulist põhjendust/selgitust sellele jaburale põhiseaduse tõlgendusele polegi mitte kunagi antud (olen korduvalt ka ise selle küsimusega õigusteadlaste ja juristide poole pöördunud). Ju leiti siis, et eesmärk pühendab abinõud ja väike vale, jaburus või põhiseadusevääne siinjuures ei maksa  midagi. Selline lähenemine on nii põhimõttelise ja mitmekülgse probleemi juures loomulikult täiesti ekslik ja Eesti jaoks väga ränkade tagajärgedega.

II: Miks sellist vildakat piirilepet üldse sõlmima mindi?

Tegelikult on see kõik täiesti lihtne ja arusaadav. Eesti riigiisade motiive pole sugugi raske mõista: Eesti on Venemaa kõrval kirbu kaalukategoorias ja viimane, mida kirp elevandi kõrval tahab, on teda vihastada. Teisisõnu: HIRM, et Venemaa võib Eestile midagi halba või ebameeldivat korraldada, kui me piirilepingu sõlmimisel jonnima hakkame, oli tegelik ja sisult ka ainuke (lisaks ehk teatud meelitustele ärihuvide näol) motivaator selliste arutute järeleandmiste tegemiseks. Rahalises väljenduses küündib äraantava hind miljarditesse, kui mitte kümnetesse (või isegi sadadesse) miljarditesse eurodesse

Probleem on aga selles, et hirmu toel ei ole Venemaa kõrval võimalik üldse elada. See on lihtsalt võimatu. Hirmu toel ei oleks me võitnud Vabadussõda ega sõlminud Tartu rahu. Hirmu toel poleks meil isegi oma riiki. Kui me asume hirmu toel uue lepinguga Tartu rahu eksistentsi sõna tõsises mõttes eitama, siis on tegu sümboolselt suurema kaotusega, kui 1224.aastal Tartu langemine või 1939. aastal Punavägede sissemarss. Sest Eesti riik eitab rahu tingimustes ühe õigusaktiga korraga nii oma suveräänsust territooriumile, oma põhiseadust, õigusjärjepidevust kui ka riiklikke huve. Hullemat kombinatsiooni annab välja mõelda.


Siiski hakkas kuskilt Riigikogu sügavusest kumama nõrk mõistuse hääl, mille toel lisati lepingule 2005. aastal enne ratifitseerimist omapoolne preambula, mis juriidilises mõttes ei muuda karvavõrdki lepingu tähendust, küll aga sümboolselt.


III: Miks preambula lisati?

Nimelt jõudis üsna viimasel hetkel mõnele Riigikogu fraktsioonile pärale, et leping, mis sätestab riigipiiri mitte üksnes põhiseadusevastaselt, vaid ka eitades Tartu rahu olemasolu, õõnestab otseselt Eesti riigi õiguslikku järjepidevust (lisaks kultuurilistele, väärtusruumi jm lõhestamisele). Õigem oleks sõnastada: pärast sellise dokumendi ratifitseerimist ei saa Eesti enam rääkida, et on 1918-1940 de iure ja de facto eksisteerinud iseseisva riigi õigusjärglane. Vastupidi, Eesti nõustub ühemõtteliselt nendega, kes ütlevad et taasiseseisvunud Eesti ei ole selle riigi õigusjärglane. Vastav 122. paragrahv põhiseadusest sisuliselt annulleerub.

Kõik väited sellest, kuidas uue piirilepinguga on võimalik ka tõlgendada seda kui agreement to disagree, on täiesti sisutu demagoogiline blä-blää. See on sama hea, kui timukas ja kohtualune lepivad kirjalikul kokkuleppel kokku, et timukas raiub viimasel käe küljest, aga kohtualune arvab pärast endiselt, et käsi on tal alles. Sellises sõnastuses nagu leping praegu on, teenib ta üksnes Venemaa huve.

See on ka põhjus, miks mõned isamaalisema taustaga poliitikud üritasid ääretult piinlikus olukorras nägu säästa preambula lisamisega. Preambula, mis ei omanud õiguslikult mingit tähendust, küll aga sümboolset ja siseriiklikku. Et veidigi jätta muljet põhiseadusega kooskõlas olevas välisleppest ja Eesti huvide kaitsmisest.

Järgnes teatavasti see, et Vene pool keeldus lisatud preambuliga lepet ratifitseerimast ja lepe jäi toona sõlmimata. Nüüd on leping sama sõnastusega uuesti sõlmimisel ja juba ilma preambulata.


IV: Mis on reeturliku leppe 9 halvimat külge

> 1)  lepe on põhiseadusega tugevas sisulises vastuolus,  õõnestades ühtlasi Eesti riikluse aluseid ja tekitades hulga õiguslikke küsimusi.

> 2) ära antava 2320 km2 territooriumi väärtus koos loodusvaradega on 5+ miljardit eurot (võib täielikel arvutustel ulatuda isegi kümnetesse miljonitesse eurodesse), mis on tõenäoliselt väärt mitut Eesti riigi aasta-eelarvet. Üheks olulisemaks siinjuures Narva jõe hüdropotensiaal, mis kataks suure osa Eesti energiavajadusest

> 3) lepe eitab Eesti riigi õigusjärjepidevust selle kaudu, et eitab 122. põhiseaduse paragrahvi olemasolu, mis on ainuke viide Eesti riigi aluslepingule üldse. 1938.aasta põhiseaduses igasugune viide Tartu rahule puudub. Jääb lausa mulje, et Tartu rahu viite sisuline usurpeerimine põhiseadusest ongi olnud mingi pikaajalisema eesmärgiga tegevus läbirääkijate poolt. Kuidas seda teisiti seletada, et isegi nii väikest, lausa olematut õiguslikku huvi ei ole suudetud läbirääkimistel kaitsta?

> 4) Eesti riik on olnud mitte lihtsalt vilets, vaid täiesti närune läbirääkija. Selle leppe tulemusel annab Eesti ära pea 3 korda rohkem maad, kui Läti (1,8% vs 5,2%). Rääkimata hulgalistest loodusressurssidest (põlevkivi, hüdroenergia jm), mis teeb meid Läti lepinguga võrreldes veelgi enam kui 3 korda vaesemaks. Õiglane oleks kas või pool 2320 km2-sest alast tagasi saada. Rääkimata õiguslikest tagajärgedest.

> 5) Tegu on sõna selges mõttes kultuurigenotsiidiga, poolitades põhiseadusevastase riigipiiriga eestlaste etnograafilise eluala. Piiri taha jäävate setude õigused pole ju sisuliselt millegagi tagatud, teades, et Venemaal ei peeta vähemusrahvaste huve millekski, nagu pole seal asjad korras ka  inimõigustega.

> 6) Piirilepe muudab Eesti ühemõtteliselt uustekkeliseks riigiks (nagu Moldova), mis annab Venemaale õiguse apelleerida teise riigikeele sisseseadmisele Eestis.

> 7) Piirilepe oleks olnud heaks läbirääkimisobjektiks viisarežiimi üle arutamisel EU-ga või muudes läbirääkimisteks Venemaaga. Eriti seeõttu, et piirileping ise Eestile mitte vähimalgi määral kasulik pole. See näitab Eesti poole äärmist ebakompetentsust, et neid asjaolusid ei ole kaalutud - jättes piirileppe n-ö tagatasku kaardiks (või nõudes selle eest praegu rohkem vastu).

> 8) Sellise küsimuse otsustamiseks on igati normaalne läbi viia referendum ehk rahvahääletus. Viimast nõuaks ka põhiseadusemuudatus, et võimaldada piirileppe ja põhiseaduse vastavus. Kui tahetakse vältida referendumit, tuleb viidata Tartu rahu piiri muutmist. Kui aga soovitakse vältida viidet, siis tuleb korraldada referendum. Sama lihtne, nagu 2. klassi matemaatika.

> 9) Käesolev piirileping ei garanteeri suhetes Venemaaga mitte midagi - vastupidi see leping annab heakskiidu Stalini poolt teostatud ümberkorraldustele ja repressioonidele 1940.datel ning samas annab vaikiva heakskiidu ka praegu Venemaal valitsevale korrale. Toetades seda korda omapoolselt veel mitmemiljardilise kingitusega.



Meie poliitikud pole (kas ainult retoorikas või ka tegelikult) aru saanud, et küsimus ei ole maatüki tagasinõudmises. Küsimus on selles, et läbirääkimiste laua taha minnakse oma nõudmisi ja tingimusi seades. Kui vastaspool üheski punktis vastu tulla ei otsusta, siis ei  ole millegi üle läbi rääkida. Eesti ei ole aga isegi suutnud adekvaatselt oma huve põhjendada.

Küsimus pole selles, justkui me vihastaksime Vene poolt, nõudes mingeid alasid tagasi. Seda pole sugugi vaja. Meile piisab täiesti sellest, et sõlmitaks leping sellises sõnastuses, mis tunnistab, et need alad on Eesti poolt Venemaale üle antud ja vastavat lepet vaadeldakse kui Tartu rahu muudatust. Ka 1 euro eest alade müümine oleks täiesti vastuvõetav lahendus võrreldes sellega, mida valitsus nüüd on toimetamas. See ei ole vastuvõetav tegevus.



Parafraas: selle leppe sisu on võrreldav olukorraga, kus Eesti jalgpalli rahvuskoondis kaotaks dekaadi jagu hooaegu kõik mängitud kohtumised keskmise skooriga 0:8. Enam kui rahvuslik häbi.