Saturday, October 26, 2013


Miks on demokraatia Eestis sisult vigane? Kas praegust võimumustrit on isegi teoreetiliselt võimalik murda?

Idee 75-liikmelisena, parteinimekirjadeta valitud parlamendist, mis oleks oluliselt demokraatlikum ja efektiivsem




13 aastat tagasi kõneles poliitika võõrandumise kohta Eestis president Meri:
Meil on sel aastal olnud kaks sarnast surmajuhtu, üks Tartus ja teine Tallinna lähedal. Mida on nad esile kutsunud? Suure hulga kirju ajalehtedele, emotsionaalseid kirjutisi. Parlament oma olümposlikus rahus ei ole sellest häiritud. Mulle tundub, et tööviise võrreldes võime jõuda selgusele, miks eestlaste hinnang oma parlamendile on kahetsusväärselt madal.
Võime võtta teise näite. Parlamendi tööaeg on täpselt paika pandud ja tööpäevi parlamendis ei ole ülearu palju. Aga parlamendi tööst ei võta mitte iga liige iga päev osa. Ameerika Kongressis või ka Saksa Bundestagis kaotab mees, kes ei tule istungile, oma palga. See on enesestmõistetav.
Venemaal näeme vastupidist tendentsi. Parlamendi liikmele antakse odav korter ja tal on õigus see erastada. Parlamendiliikme autole antakse erinumber ja seda erinumbrit saab ta kasutada ka siis, kui ta enam parlamendi liige ei ole. Sovetlikult pinnalt kipub uuesti ellu ärkama nomenklatuur, see Vene keisririigi vulgaarne aadelkond, mis on Euroopa riikides välistatud. Päev pärast mu riigivisiiti Saksamaale astus transpordiminister tagasi, kui selgus, et teda oli sõidukiiruse ületamise eest 16 aastat varem kriminaalselt karistatud. Võibolla siit tuleks otsida põhjuseid, miks Eesti kodanikes on tekkinud teatud võõrandumine.


Illustratsiooniks: 

Kui  eranditult kõigis demokraatlikes riikides (maailmas on üle 200 iseseisva riigi, mida sai kontrollitud) käib parlamendi töö

 umbes sellises



 või sellises saalis,


Sealjuures kõigis EU riikides, kus pole kasutusel inglise süsteem, on parlamendis alati esindatud vähemalt 6 erinevat fraktsiooni, enamasti 7-8 fraktsiooni - v.a. kaks riiki: Eesti ja Bulgaaria (4 fraktsiooni)



 Lisainfoks: Bulgaaria on EU vaeseim ja kõrgeima korruptsiooniindeksiga riik, Bulgaaria on loetud umbes kümnekonna maffia-riigi hulka maailmas http://www.euinside.eu/en/analyses/the-mafia-states-according-to-foreign-affairs-magazine, mille kohta on öeldud, et "Other countries have mafia, in Bulgaria mafia has a state."
http://www.independent.co.uk/news/world/europe/thousands-of-bulgarians-tell-mafia-government-to-leave-office-8798778.html



siis meie parlamendi asetus...



Kas me oleme kilplased?

Ei, siiski: maailmas on veel 5 riiki sellise "omapärase" parlamendi asetusega



Niisiis kuulume selle asetusega ühte "KLUBISSE" 6 maailma ebademokraatliku või legaalse korrata riigiga:


 EU vaeseim (ühtlasi maffia kontrollitud) BULGAARIA 
(vähemasti rõhtsa asetusega saal)

punane VIETNAM

põhiseaduseta NEPAAL

KÕRGÕSTAN (2011.a. ajaloo esimesed vabad valimised)
(vähemasti kasutatud astmeid)

ja muidugi hea kommunistlik eeskuju:  Põhja-Korea



Lisaks selles kuulub Eesti parlamendiliikmete arvuga ELANIKU KOHTA maailma tippu , koos riikidega

> Gabon (Kesk-Aafrika riik, mis korruptsiooni edetabelis on 102.kohal),
> Ekvatoriaal-Guinea (korruptsiooni indeksi järgi 163. riik maailmas)
>  ja  umbes 800 000 elanikuga Montenegrot (üks vaesemaid riike Euroopas)


NB! Arvesse ei võeta siinjuures muidugi riike, kus on alla 800 000 elaniku, kuna vähem kui 60 saadikust koosnevaid parlamente ei peeta üldiselt kuigi töövõimelisteks (seetõttu pole pisiriike võimalik võrdsetel alustel järjestada).



 Samal ajal kui Jamaical (üle 2 mln elanikku) saadakse hakkama 63 liikmega, Botswanas 61 liikmega (2 mln elanikku) Makedoonias (2 mln elanikku) 123-ga, Lätis 100-ga (2 mln elanikku), siis Eestiga võrreldavais:  Trinidad&Tobagol 41 saadikut (1,3 mln elanikku), Mauritiusel 70 saadikut (1,3 mln elanikku), Svaasimaal 85 saadikut (1,25 mln elanikku), Ida-Timoris 65 saadikut (1 mln elanikku), Panamas 71 saadikut (3,4 mln elanikku), Costa Ricas 57 saadikut (4,7 mln elanikku), Uus-Meremaal 120 saadikut (4,7 mln elanikku)





Süvenemata pikemalt ajaloolistesse perspektiividesse (mis aitaksid paljusid põhjuseid mõista) püüan käesolevaga lahti mõtestada hetkeseisu - miks Eesti ei ole normaalne demokraatlik riik ja mis on puudu selleks saamisest? Miks sisuliselt on isegi 5-10 aasta perspektiivis võimatu näha selles mingit muutust.



I    Parlament - mis sisult isegi ei meenuta demokraatliku parlamenti (+võrdlus lähinaabritega)
II   Poliitilised võimustruktuurid - võimulolijad dikteerivad Eestis 100%-liselt mängureeglid
III  Teoreetilised muutuste agendid
IV  Mõte 75-liikmelisest parlamendist

--------------------------------------------------------------------------------------------------

I.  Alustuseks lühidalt Eesti "parlamendi" probleemidest ja selle võrdlus demokraatlike riikide esinduskogudega.

Mis on parlamendi mõte, seda teavad ju kõik - esinduskogu, kus peaks enam vähem representatiivselt olema esindatud kõigi suuremate ja väiksemate ühiskonnagruppide (neid gruppe on igas ühiskonnas rohkem kui 4) huvid ning mille aruteludes peaks seeläbi sündima ühiskonnale kõige kasulikumad otsused. Eestis on asi sellest väga kaugel.

Millest see "võimu võõrandumine"  alguse on saanud?

   1. Võimulolijad eitavad
   2. Uute erakondade teke on välistatud
   3. Parlament meenutab piltlikult veidra kooli aulat, kus raisatakse hiigla kogustes maksumaksja raha

1. Võimulolijad eitavad probleemi olemasolu täielikult

  > President, kui ta ka ehk tahaks kritiseerida, on sisuliselt võimetu midagi muutma - ja küllap leiab, et parem on vähemalt hoida positiivset meelestatust ja kuvandit (isegi kui see pole tõsi)  http://www.delfi.ee/news/paevauudised/eesti/president-ilves-eesti-demokraatia-seis-on-parem-kui-vanades-euroopa-riikides.d?id=65346618

> Vabariigi valitsus eesotsas peaministriga on olukorraga väga rahul, kuna neile tähendab toimiv olukord "piiramatu kestusega" võimu. Nende jaoks probleemi ei eksisteeri.

> parlamendi, mis on ise probleemide allikaks, liikmed on võimetud midagi muutma. See probleem jaguneb lühidalt kolmeks.

Esiteks saavad praeguse valimissüsteemi alusel Riigikogusse parteisõdurid, mitte enim hääli kogunud kandidaadid. See muudab nad iseenesest juba sõltuvaks. Kui mingil põhjusel peakski parlamenti jõudma südametunnistuse ja iseseisva mõtlemisega inimesi, siis neid on arvuliselt väga vähe.

Teiseks, lisaks eestlaste ajaloolisele kogemusele ja lähiajaloole, mis juba ise on võimendanud eestlaste "rahvusliku omadusena" võimetust avalikult diskuteerida, oma arvamust väljendada ja konstruktiivset poliitikat ajada, mängib suurt rolli ka praeguste võimuparteide ülesehitus. Otseselt kommunistliku minevikuga parteiliidrid (enamus neist) vahest ei tunnegi teistsugust poliitilist kultuuri, kui diktatuurset. Sellest kujuneb välja omakorda nii diskussiooni olemus erakondades kui ka nende liikmeskond.

Kolmandaks,  üksikliikme võim parlamendis on sisuliselt olematu. See on tagatud 3 asjaoluga: parteide sees (nagu teises punktis juba kirjeldatud) demokraatlik diskussioon piirdub paari mõjuvõimsama inimese omavahelise mõttevahetusega; fraktsioonid on parlamendi suhtes nii üüratult suured, et ühe-kahe (või isegi 8-9, nagu on ajalugu näidanud) liikme omatahtsi tegutsemine ei too poliitikasse mingit muutust. Mitte vähimatki. Parteid on sisuliselt võimsamad kui  riigiorganid. Kas  pole kummaline - midagi säärast on Eestis juba kunagi 1920-1930.datel olnud!? (siis arvati probleemide allikaks olevat just see, et parteisid on liiga palju). Tuleb aga välja, et parteid arvukus tegelikult pole üldse määrav demokraatia toimimisele (küll muutub ta küsitavaks väikse parteide arvu puhul, mis eeldab hoopis teistsugust poliitilist süsteemi, nagu näiteks UK-s). Niisiis pole probleem parteide (liigses) arvukuses. Probleem on hoopis ühiskonna võimes end poliitiliselt korraldada,  poliitilises kultuuris ja kehtestatud mängureeglites.

2. Jõuamegi teise probleemini demokraatliku parlamendi tekkimise takistusena, milleks on: uute erakondade teke on sisuliselt välistatud

Sellel probleemil on palju sisulisi põhjuseid, milles üritan üldistada olulisemaid:

2.1. Suured ühiskonnagrupid, kes võiksid tuua muutusi, ei saa seda erinevatel põhjustel teha.
Tooksin välja: a) pensionärid - puudub demokraatlikus ühiskonnas otsustamise ja kaasarääkimise kogemus, mistõttu see grupp on sisuliselt välistatud mingeidki muutusi tooma (üksikud aktivistid leiavad tee poliitika juurde läbi teiste gruppide)
b) noored - on väga hajus grupp, kel puudub sidusus (omavahel ja ka ühiskonnaga). Seal on hulk rahulolematuid, kes on hääletanud jalgadega. On hulk noori, kes on aktiivselt hõivatud muu eluga (Eesti tingimustes võib see olla ka üsna koormav) ja on seetõttu võimetud midagi muutma. On ka hulk noori, kellel oleks võimalused poliitikasse tulekuks (vaimselt, materiaalselt jne), aga neid on kas liiga vähe või on nad perekondlike sidemeid pidi juba "tõmmatud kaasa" praegusesse erakondliku süsteemi. Neil on lihtsam leppida olemasolevaga.

c) ettevõtjad - väike-ettevõtjad pole (kas liiga suure töökoormuse tõttu või lihtsalt aktivistide puudumise tõttu) suutnud luua ühist erakonda, suurettevõtjad polegi aga huvitatud poliitilise süsteemi muutusest. Ka nemad on toimiva oligarhilise võimusüsteemiga rahul. Üksikud kohalikud aktivistid leiavad rakendust KOV-des.

2.2. Võimuerakonnad tapavad algatusi. Kasutatakse erinevaid meetodeid, alates rahastamisega mõjutamisest kuni oma "agentide" sokutamiseni  (nagu juhtus näiteks MTÜ Eesti Interneti Kogukonnaga). Samuti summutatakse ühiskondlikud algatused, nagu näiteks Harta 12, mille tulemusel moodustatud Rahvakogu muutus sisuliselt naljanumbriks.

2.3. Erakonnad võivad ka tekkida, aga nad ei jõua parlamenti. Sellel on peamiselt 3 põhjust. Esiteks, neid väiksemaid erakondi juhivad valdavalt väikse pol. kogemusega inimesed, kes mingil põhjusel ei taha või ei suuda luua väga tugevaid ja laiapõhjalisi erakondi. Puudusi on nii programmi läbimõtlemises, poliitika kujundamises, kui erakonna juhtimisstiilis. Need vähesed tekkinud uued erakonnad pole kindlasti halvemad võimuerakondadest, aga nad pole ka oluliselt paremad.

Teiseks, võimuparteid hoolitsevad selle eest, et erakondade (nii salajased ja korruptiivsed, kui ka avalikud) rahastamisskeemid soosiksid eranditult suuri parlamendierakondi. Sellises olukorras on juba majanduslikult ülimalt keeruline tekkida uutel erakondadel, kes pääseksid poliitikasse, kuna keegi peaks eraviisiliselt suutma koguda meeletutes kogustes annetusi või toetusi erakonna tekkeks.

Kolmandaks, Eestis on täiesti puudulik valimissüsteem, mis on absoluutselt sobimatu nii Eesti tänasele arenguetapile, kui demograafilisele olukorrale.


3. Praeguse erakondliku süsteemi puuduseks on parlamendi ülesehitus tervikuna

1) Valimiskünnis 5% on Eesti demograafilises olukorras täielikult absurdne. Kuskilt väiksemast kohast pärit saadikul, kes ei kuulu ühtegi suurde erakonda, on praeguse süsteemi juures sisuliselt võimatu üldse parlamenti saada.

2) Juba parlamendi ruumiline asetus tekitab tunde, et tegu pole esinduskoja, vaid mingi klassiruumiga.

Võrdluseks:

Läti (2 mln elanikku) seimis on 100 kohta - suhteliselt 2 korda vähem kui Eestis ja esindatud 6 fraktsiooni



Soome parlamendis on 200 kohta - suhteliselt 2 korda vähem, kui Eestis (7 fraktsiooni)



Leedu parlamendis on 141 kohta - suhteliselt 1,6 vähem parlamendisaadikuid (8 fraktsiooni)



Norra parlamendis on 169 kohta - suhteliselt 2,2 korda vähem parlamendi liikmeid (7 fraktsiooni)


Taani parlamendis on 179 kohta - suhteliselt 2,4 korda vähem parlamendi liikmeid (8 fraktsiooni)







Friday, October 18, 2013

Piirileppe sõlmimise põhjused ja meie 10 aastat aegunud idapoliitika. Selgitused, miks lisati 2005. aastal lepingule preambula. 9 kriitilist asjaolu, mis muudavad uue lepingu Eesti välispoliitika ja õigusajaloo suurimaks fiaskoks


>  I: Sissejuhatus
>  II: Miks lepet sõlmima asuti?
>  III: Miks lisati preambula?
>  IV: 9 saatuslikku tagajärge

Piirilepingust on peagi saamas samasugune dokument, kui VEB-fondi lahtikülmutamise otsus, millel seisva allkirja kohta ütleb Kraft nüüd: "Tundub tõesti olevat minu oma. Aga teate, keskpanga juhil oli neid virnade viisi päevas allkirjastada, et kes neid enam mäletab." 32 miljonit USD-t ees või taga. Eks peab Paet siis kunagi samamoodi vastama. 232 000 hektarit ees või taga.



Erinevatel välispoliitilistel kaalutlustel otsustas Vabariigi valitsus juba eelmisel sajandil (peamiselt oli põhjuseks soov pääseda EU-sse ja NATO-sse, kuhu ilma piirilepinguta riigid arvati mitte pääsevat) sõlmida Venemaaga uus piirileping ilma Eestile kuuluvat Petserimaad ja Narva-tagust tagasi nõudmata. Võetud kurss oli toona igati õigustatud ja arusaadav. Kahjuks ei ole see kurss enam 10 aastat valiidne, aga meie poliitikud pole sellest tänini aru saanud.

Oli see siis Venemaa jonn (lootes, et Eesti ei pääse nii NATO-sse) või muu asjaolu, aga kahetsusväärselt jäi piirileping enne 2004. aastat sõlmimata. Just 2004. aastal, pärast EU liikmestaatust oli Eestil ainuõige otsus valida uus välispoliitiline kurss 
   a) keeldudes igasugustest piiriläbirääkimistest ilma EU osalemiseta /arbitraazhita 
   b) esitades piirilepingu sõlmimiseks Venemaale omapoolsed tingimused. 
Sõlmimaks õiglane ja vastastikku kasulik ning lugupidav leping. Äärmiselt kahetsusväärselt seda aga ei tehtud. Seda võib lugeda taasiseseisvunud Eesti suurimaks välispoliitiliseks veaks. Jätkati endisel, täiesti umbejooksnud kursil. Venemaale see sobis hästi.

Siis aga asetus äraandjate valitud libedale teele "ootamatult" veelgi ebameeldivam takistus: keegi "idioot" oli meie põhiseadusesse pannud 122. paragrahvi, mis sätestab, et Eesti maismaapiir on määratud "Tartu rahu JA teiste riikidevaheliste lepingutega". See lause on piltlikult öeldes piirisobingu sõlmijatele hullem kui välk vanakuradile.

 123. paragrahv ütleb aga, et EV ei sõlmi põhiseadusega vastuolus olevaid lepinguid. Vaat' kus lugu. 122. paragrahv on väga ühemõtteline ja selgesõnaline - on ilma juriidilise haridusetagi selge, et seda tuleb tõlgendada: Tartu rahuga on määratletud idapiir ja "teiste piirilepingutega" on määratletud teised piirid, s.o. lõunapiir. Seda loogilist paragrahvi asuti "piirilepingu tsunfti" poolt peagi täiesti jaburalt ja meelevaldselt väänama, tõlgendades seda umbes nii, et kaks erinevat piirilepingut saaksid justkui määratleda idapiiri (s.t. ühte ja sama piirilõiku) üheaegselt. Tegelikult juba sellest piisaks, et nimetada uut piirilepet põhiseadusevastaseks. Ent isegi kui see (mitte ehk nii põhimõtteline) vastuolu korraks kõrvale jätta, on uue lepingu näol veelgi tugevam, sisulisem ja lepitamatum vastuolu põhiseadusega.

See on lepingu kõige jaburam külg: nimelt uus piirileping eitab eelmise piirilepingu eksistentsi ja seisab Tartu rahust täiesti sõltumatult. Üldjuhul on piirilepete (ja üldse rahvusvaheliste lepete) muutmiseks kaks võimalust: 

1) lepete asendamine (nt 1923.a. Lausanne'i lepe asendas 1920. aasta Sèvres leppe)
2) lepete uuendamine - amendments

Meie kehtiva põhiseaduse paragrahv 122 võimaldab (sedagi üksnes 122. paragrahvi meelevaldsel tõlgendamisel) neist kahest järgida ainult 2. võimalust. Kuid just seetõttu, et uus piirileping seda võimalust - Tartu rahu piiri uuendada -  ei järgi, on tegu ühemõtteliselt põhiseadusevastase õigusaktiga.

 Viimane asjaolu teeb uue piirilepingu isegi  "meelevaldse" põhiseaduse tõlgendusega vastuolus olevaks. Seda lihtsalt põhjusel, et TR on paragrahvi sõnastuses ühendatud teiste lepingutega konjuktsiooni abil. Andis ju õiguskantslergi hinnangu, et põhiseadusega lubatavad on TR-i muutvad lepingud.  See leping aga pole Tartu rahu muutev mitte ühestki otsast. Ühtegi teaduslikku või sisulist põhjendust/selgitust sellele jaburale põhiseaduse tõlgendusele polegi mitte kunagi antud (olen korduvalt ka ise selle küsimusega õigusteadlaste ja juristide poole pöördunud). Ju leiti siis, et eesmärk pühendab abinõud ja väike vale, jaburus või põhiseadusevääne siinjuures ei maksa  midagi. Selline lähenemine on nii põhimõttelise ja mitmekülgse probleemi juures loomulikult täiesti ekslik ja Eesti jaoks väga ränkade tagajärgedega.

II: Miks sellist vildakat piirilepet üldse sõlmima mindi?

Tegelikult on see kõik täiesti lihtne ja arusaadav. Eesti riigiisade motiive pole sugugi raske mõista: Eesti on Venemaa kõrval kirbu kaalukategoorias ja viimane, mida kirp elevandi kõrval tahab, on teda vihastada. Teisisõnu: HIRM, et Venemaa võib Eestile midagi halba või ebameeldivat korraldada, kui me piirilepingu sõlmimisel jonnima hakkame, oli tegelik ja sisult ka ainuke (lisaks ehk teatud meelitustele ärihuvide näol) motivaator selliste arutute järeleandmiste tegemiseks. Rahalises väljenduses küündib äraantava hind miljarditesse, kui mitte kümnetesse (või isegi sadadesse) miljarditesse eurodesse

Probleem on aga selles, et hirmu toel ei ole Venemaa kõrval võimalik üldse elada. See on lihtsalt võimatu. Hirmu toel ei oleks me võitnud Vabadussõda ega sõlminud Tartu rahu. Hirmu toel poleks meil isegi oma riiki. Kui me asume hirmu toel uue lepinguga Tartu rahu eksistentsi sõna tõsises mõttes eitama, siis on tegu sümboolselt suurema kaotusega, kui 1224.aastal Tartu langemine või 1939. aastal Punavägede sissemarss. Sest Eesti riik eitab rahu tingimustes ühe õigusaktiga korraga nii oma suveräänsust territooriumile, oma põhiseadust, õigusjärjepidevust kui ka riiklikke huve. Hullemat kombinatsiooni annab välja mõelda.


Siiski hakkas kuskilt Riigikogu sügavusest kumama nõrk mõistuse hääl, mille toel lisati lepingule 2005. aastal enne ratifitseerimist omapoolne preambula, mis juriidilises mõttes ei muuda karvavõrdki lepingu tähendust, küll aga sümboolselt.


III: Miks preambula lisati?

Nimelt jõudis üsna viimasel hetkel mõnele Riigikogu fraktsioonile pärale, et leping, mis sätestab riigipiiri mitte üksnes põhiseadusevastaselt, vaid ka eitades Tartu rahu olemasolu, õõnestab otseselt Eesti riigi õiguslikku järjepidevust (lisaks kultuurilistele, väärtusruumi jm lõhestamisele). Õigem oleks sõnastada: pärast sellise dokumendi ratifitseerimist ei saa Eesti enam rääkida, et on 1918-1940 de iure ja de facto eksisteerinud iseseisva riigi õigusjärglane. Vastupidi, Eesti nõustub ühemõtteliselt nendega, kes ütlevad et taasiseseisvunud Eesti ei ole selle riigi õigusjärglane. Vastav 122. paragrahv põhiseadusest sisuliselt annulleerub.

Kõik väited sellest, kuidas uue piirilepinguga on võimalik ka tõlgendada seda kui agreement to disagree, on täiesti sisutu demagoogiline blä-blää. See on sama hea, kui timukas ja kohtualune lepivad kirjalikul kokkuleppel kokku, et timukas raiub viimasel käe küljest, aga kohtualune arvab pärast endiselt, et käsi on tal alles. Sellises sõnastuses nagu leping praegu on, teenib ta üksnes Venemaa huve.

See on ka põhjus, miks mõned isamaalisema taustaga poliitikud üritasid ääretult piinlikus olukorras nägu säästa preambula lisamisega. Preambula, mis ei omanud õiguslikult mingit tähendust, küll aga sümboolset ja siseriiklikku. Et veidigi jätta muljet põhiseadusega kooskõlas olevas välisleppest ja Eesti huvide kaitsmisest.

Järgnes teatavasti see, et Vene pool keeldus lisatud preambuliga lepet ratifitseerimast ja lepe jäi toona sõlmimata. Nüüd on leping sama sõnastusega uuesti sõlmimisel ja juba ilma preambulata.


IV: Mis on reeturliku leppe 9 halvimat külge

> 1)  lepe on põhiseadusega tugevas sisulises vastuolus,  õõnestades ühtlasi Eesti riikluse aluseid ja tekitades hulga õiguslikke küsimusi.

> 2) ära antava 2320 km2 territooriumi väärtus koos loodusvaradega on 5+ miljardit eurot (võib täielikel arvutustel ulatuda isegi kümnetesse miljonitesse eurodesse), mis on tõenäoliselt väärt mitut Eesti riigi aasta-eelarvet. Üheks olulisemaks siinjuures Narva jõe hüdropotensiaal, mis kataks suure osa Eesti energiavajadusest

> 3) lepe eitab Eesti riigi õigusjärjepidevust selle kaudu, et eitab 122. põhiseaduse paragrahvi olemasolu, mis on ainuke viide Eesti riigi aluslepingule üldse. 1938.aasta põhiseaduses igasugune viide Tartu rahule puudub. Jääb lausa mulje, et Tartu rahu viite sisuline usurpeerimine põhiseadusest ongi olnud mingi pikaajalisema eesmärgiga tegevus läbirääkijate poolt. Kuidas seda teisiti seletada, et isegi nii väikest, lausa olematut õiguslikku huvi ei ole suudetud läbirääkimistel kaitsta?

> 4) Eesti riik on olnud mitte lihtsalt vilets, vaid täiesti närune läbirääkija. Selle leppe tulemusel annab Eesti ära pea 3 korda rohkem maad, kui Läti (1,8% vs 5,2%). Rääkimata hulgalistest loodusressurssidest (põlevkivi, hüdroenergia jm), mis teeb meid Läti lepinguga võrreldes veelgi enam kui 3 korda vaesemaks. Õiglane oleks kas või pool 2320 km2-sest alast tagasi saada. Rääkimata õiguslikest tagajärgedest.

> 5) Tegu on sõna selges mõttes kultuurigenotsiidiga, poolitades põhiseadusevastase riigipiiriga eestlaste etnograafilise eluala. Piiri taha jäävate setude õigused pole ju sisuliselt millegagi tagatud, teades, et Venemaal ei peeta vähemusrahvaste huve millekski, nagu pole seal asjad korras ka  inimõigustega.

> 6) Piirilepe muudab Eesti ühemõtteliselt uustekkeliseks riigiks (nagu Moldova), mis annab Venemaale õiguse apelleerida teise riigikeele sisseseadmisele Eestis.

> 7) Piirilepe oleks olnud heaks läbirääkimisobjektiks viisarežiimi üle arutamisel EU-ga või muudes läbirääkimisteks Venemaaga. Eriti seeõttu, et piirileping ise Eestile mitte vähimalgi määral kasulik pole. See näitab Eesti poole äärmist ebakompetentsust, et neid asjaolusid ei ole kaalutud - jättes piirileppe n-ö tagatasku kaardiks (või nõudes selle eest praegu rohkem vastu).

> 8) Sellise küsimuse otsustamiseks on igati normaalne läbi viia referendum ehk rahvahääletus. Viimast nõuaks ka põhiseadusemuudatus, et võimaldada piirileppe ja põhiseaduse vastavus. Kui tahetakse vältida referendumit, tuleb viidata Tartu rahu piiri muutmist. Kui aga soovitakse vältida viidet, siis tuleb korraldada referendum. Sama lihtne, nagu 2. klassi matemaatika.

> 9) Käesolev piirileping ei garanteeri suhetes Venemaaga mitte midagi - vastupidi see leping annab heakskiidu Stalini poolt teostatud ümberkorraldustele ja repressioonidele 1940.datel ning samas annab vaikiva heakskiidu ka praegu Venemaal valitsevale korrale. Toetades seda korda omapoolselt veel mitmemiljardilise kingitusega.



Meie poliitikud pole (kas ainult retoorikas või ka tegelikult) aru saanud, et küsimus ei ole maatüki tagasinõudmises. Küsimus on selles, et läbirääkimiste laua taha minnakse oma nõudmisi ja tingimusi seades. Kui vastaspool üheski punktis vastu tulla ei otsusta, siis ei  ole millegi üle läbi rääkida. Eesti ei ole aga isegi suutnud adekvaatselt oma huve põhjendada.

Küsimus pole selles, justkui me vihastaksime Vene poolt, nõudes mingeid alasid tagasi. Seda pole sugugi vaja. Meile piisab täiesti sellest, et sõlmitaks leping sellises sõnastuses, mis tunnistab, et need alad on Eesti poolt Venemaale üle antud ja vastavat lepet vaadeldakse kui Tartu rahu muudatust. Ka 1 euro eest alade müümine oleks täiesti vastuvõetav lahendus võrreldes sellega, mida valitsus nüüd on toimetamas. See ei ole vastuvõetav tegevus.



Parafraas: selle leppe sisu on võrreldav olukorraga, kus Eesti jalgpalli rahvuskoondis kaotaks dekaadi jagu hooaegu kõik mängitud kohtumised keskmise skooriga 0:8. Enam kui rahvuslik häbi.



Saturday, September 28, 2013

Narva rindel sündis Solženitsõn

Hiljuti ilmus «tähelepanuväärne» üllitis Eesti režissöörilt, keda ajendas muuhulgas arvamus, et Sinimägedes võidelnuid «võib pidada rehepappideks», samuti et nad «pikendasid mujal maailmas inimeste kannatusi». Trükkida selliseid väiteid ehk kannatab, lugeda mitte, sest tõesõna: midagi nii sisuliselt eksitavat ma Eesti lähiajaloo kohta varem lugenud pole. Me lihtsalt ei saa endile lubada sellist enesevihkajalikku võhiklikkust (mida 50 aastat on viljeletud) teemadel, mis kätkevad meie rahva suurimaid kannatusi ja kangelastegusid. Ehkki järgnev ei pretendeeri täiuslikkusele, siis pisut õiglust püüaks jalule seada küll.
Enne sisulise analüüsi kallale asumist tahan mainida üht väga olulist aspekti: II maailmasõjas ei olnud häid ega halbu vastaspooli, vaid toimus I maailmasõja tulemuste revideerimine. See, et kaheks sõdivaks pooleks olid totalitaarsed režiimid, ei muuda Läänt selles sõjas heaks pooleks (ka nemad tegid valiku «kahe kurja vahel», toetades totalitaarriiki – seejuures neist kahest veel palju massilisemat genotsiidi toimetanud impeeriumi – kuigi II  maailmasõja ajal Läänes sellest veel ei teatud). Raag'i mõttes muutus Lääs «heaks» alles Külma sõja ajal. 
Artikli kriitikat alustades tuleks aga selgitada, et hr Raagi artiklis on omavahel segatud kaks lahingut. Kui artikli mõttearendus algab Narva rindest jaanuaris 1944, siis pealkirjas esinevad hoopis Sinimäed. Need kaks pole sugugi üks ja sama lahing. Sinimägede lahingu (Battle of Tannenberg line; juuli-august 1944) kaudu on Eesti sõjamehed pääsenud Euroopa sõjaajalukku, kuna tegu oli ühe tihedama vägede kontsentratsiooniga lahinguga maailmaajaloos. Lahingu ohvrite suhe oli umbes 1:17 Saksa poole kasuks ja selle rinne ei murdunud mitte kunagi. Sinimägede lahinguga anti väärtuslikku taganemisaega mitte ainult Saksa sõjaväele vaid ka okupatsiooni eest läände põgenevatele eestlastele. Samas on ajalooline lahing üheks  ümberlükkeks skeptikute väitele, et Eesti vastupanu korral 1939-40 oleks väikeriik vallutatud kahe nädala jooksul. 1944. aasta näitas, et vastupanu oleks kestnud oluliselt kauem. Näiteks võib selle põhjal püstitada hüpoteesi (mis vääriks eraldi uurimistööd), et Eestil oleks detsembris 1940 Soome poolel Talvesõtta astudes olnud päris arvestatavad šansid vastu pidamiseks.
Rääkides aga Narva rinde imest (jaanuar-juuni 1944), mida artikli autor vist tegelikult silmas pidas, tuleb nentida, et ainult tänu neile vapratele sõjameestele (nt kirjutatud ajaloos kõrgeima sõjaväelise autasu pälvinud eesti ohvitser Alfons Rebane), kes rinnet 6 kuud paigal hoidsid, sai Eesti pinnal tegutseda põrandaalune organisatsioon nimega EVR (mille üheks eeskujuks oli 1940.a. Jaan Tõnissoni tegevus), kelle esimene täiskogu istung toimus 14.veebruaril 1944 ja mis kuulutas end kõrgeima võimu esindajaks okupeeritud Eestis. Sellest demokraatlikel alustel tegutsenud põrandaalusest rahvaesindusest sündis Otto Tiefi valitsus. EVRi kuulusid teiste hulgas näiteks härrased Jaan Kross ja Enn Sarv. Ei saa eitada, et natsidel olid Eesti kaitsmiseks omad strateegilised huvid ja EVR-i liikmed hoopis vangistati aprillis SD poolt. Siiski tegutsesid rahvuslased põranda all edasi ja idarinde hoidmise küsimuses langesid eestlaste huvid sakslastega kokku. Otto Tiefi valitsuse tähtsus ilmnes septembris 1944, mil 5 päeva lehvis sinimustvalge Toompeal, ja mis on üks veenvamaid argumente, nimetamaks Nõukogude vägede sissetungi 1944. aastal õigusetuks okupatsiooniks. Kas seda saavutust peab hr Raag samuti «ajaloomängurluseks»(?). Tiefi valitsuse ühe liikme vangistusest punarežiimi poolt arenes välja aga lugu, mis muutis maailma. Nimelt sai minister Susist Butõrka vanglas «tundmatu dissidendi» Solženitsõn'i mentor. On ütlematagi selge, et ilma EVRi või Tiefi valitsuseta - see tähendab ilma Narva rinde imeta - poleks hr Susi tulevase kirjanikuga  m i t t e  k u n a g i  kohtunud. Pea raudkindlalt (vt näiteks PM artikkel 05.08.2008) oleks teistsuguseks arenenud ka kirjaniku maailmavaateline sättumus. Rääkimata asjaolust, et hr Susi pakkus pärast GULAGist vabanemist sel «tundmatul dissidendil» võimalust inkognito elada enda maakodus Eestis, kus ta kirjutaski suure osa oma ajaloolisest maailmavalgustavast teosest nõukogude impeeriumi koonduslaagrite kohta. Nobeli kirjanduspreemiaga pälvitud teose originaalis seisis lause, et eestlasega ühes kongis istudes oli tal häbi oma rahvust kanda (ajaloolise ülekohtu tõttu).
«Ajaloomängureist» said aga Nõukogude okupatsiooni tingimustes geriljavõitlejad – metsavennad, keda tänases Eestis peetakse enamasti rahvuskangelasteks. Suures osas sai metsavendlus alguse just endistest Saksa armee vabatahtlikest (Natsi-Saksamaa poolel võitlesid ka eesti vabatahtlikud, mitte ainult mobiliseeritud), kuna nende jaoks oleks relva mahapanek tähendanud automaatset «pikka reisi», kuhu saadeti ka palju süütumalt - näiteks kõrtsus vales lauas istumise eest või veregrupi tätoveeringu eest (Relva-SS tunnus, mida kandsid ka mobiliseeritud). Nagu meenutab president Meri, kadusid samal põhjusel ka paljud tema kursusevennad ülikoolist. Olid need siis metsavennad jälle need, kes «inimeste kannatusi maailmas» pikendasid?
Kriitika alt ei saa välja jätta ka hr Raagi artiklis toodud seost Eesti rinde kaitsmise ja natsiimpeeriumi kokkuvarisemise vahel üldisemalt. Kuidas need kaks omavahel üldse põhjuslikult seotud on? Terve Punaarmee kinnihoidmine tillukese Eesti kaitsel ei ole ju tõsiseltvõetav argument, rääkimaks natsiimpeeriumi eluea pikendamisest (mitu tundi täpselt?). Esiteks oli 1944. aastal Saksamaa varingu äärel. Teiseks aga, Eesti pinnal peetud lahingute ligikaudnegi võrdlus Moskva, Kurski või Stalingradi lahingutega, mis tõesti mõjutasid sõja pikkust, ei kannata mastaapide erinevuse tõttu lihtsalt kriitikat. Tegelikult, kui üldse mingi seos maailmaajalool Eesti kaitsmisega eksisteeris, siis tõstis hr Raag (vist eneselegi märkamatult) äraspidiselt esile hoopis vastupidise: 1944.aastal Eesti kaitsmiseks panustatud ressursid võib-olla pisut kiirendasid Natsi-Saksamaa kokkuvarisemist (säärane seos on kindlalt tõestust leidnud Kuramaa kaitsmise puhul). Olenemata sellest, milline see seos täpselt on (negatiivne või positiivne) võib nentida, et suures pildis ei olenenud Saksamaa kokkuvarisemine kuidagi Eesti kaitsmisest. Nimetatud Kura poolsaart Loode-Lätis ei suudetud vallutada sõja lõpuni.
Kui hr Raag tõesti siiralt mõtles, et Saksa mundris mehed pikendasid inimeste kannatusi maailmas, siis mul tekib ka küsimus: mida arvab ta sirbi ja vasara all teeninud meeste kohta? Näiteks nende punaroimarite, kes Avinurme lahingu järel Saksa poole haavatukolonne hobuste surmakarjete saatel tankiroomikute alla ajasid. Need siis järelikult lühendasid inimeste kannatusi maailmas?? Nii või? Kaudselt ilmneb sellest «kannatuste pikendamise» väitest, et ka  l ä ä n d e  p õ g e n e s i d  Eestist üsnagi vääritud sõjaõhutajad (teiste hulgas tänase Eesti presidendi perekond). Sest nende põgenemisele aitamiseks tuli ju pikendada sõda Nõukogude kõrilõikajatega. Ja seda kõike koostöös natsi-timukatega. Kas pole hirmus? Eestlased ju ometi ei vääri sellist kohta päikese all, kui teised rahvad, püüdes oma eksistentsi säilitada.
Lühidalt peab hr Raag Sinimägedes sõdinud eestlasi natside mängukanniks (nt SD-s topeltmängu mänginud hr Andrussoni mälestused on ta millegipärast samuti unustanud) ja vihjab oma artiklis, et leiduvat ka see «kolmas tee» - mille jätab küll salapäraselt enda teada. Kuid mis juhtus tegelikult? 1940.aastal andis autokraat Päts ette hoiatamata riigi ära, jätmata oma kodanikele vähimatki võimalust endid kaitsta või põgeneda (relvad korjati ära, Talvesõtta ihkavaid noorukeid vangistati, kirjavahetust välismaailmaga tsenseeriti jne jne). Päts jättis kogu oma rahva elussöödaks ja saadeti seejärel koos riigi juhtkonnaga vangilaagritesse. Kulgenuks II maailmasõda pisutki teisiti, oleksid eestlased mitte ainult riigi, vaid ka rahvusena olnud suure tõenäosusega hukule määratud (ei asu seda teooriat siinkohal lahkama, Solzhenitsõnil oli selleks termin «tühi hammas») . Ajalugu pakkus aga üllatusi, kui 1941.aastal ründas Natsi-Saksamaa äkkpealetungiga Nõukogude Liitu, vallutades pool Ida-Euroopat mõne kuuga. Seejuures vabastati mitmed Eesti maapiirkonnad nõukogulastest juba enne Saksa eelvägede saabumist metsavendade poolt. Kas neid veendunud kommunismivastaseid, kellest paljud jätkasid hiljem võitlust Läänes (nt hr Evald Mikson) tuleks ka pidada «ajaloomänguriteks»?
Millegipärast unustatakse Eestis alatasa ära, et see (siinkohal lahti seletamata palju keerulisemat 1930. aastatel toimunud eellugu), mis viis Eesti kaitsepoliitika ja seeläbi riigi täiesti äärmusliku kokkuvarisemiseni, oli lõppude lõppuks ikkagi Stalini-sõbralik poliitika. Usaldav poliitika diktaatori suhtes, kelle eesmärgiks oli Eesti maa pealt pühkida. Ülimalt lihtne tõde, aga siiani paljudele mõistmatuks jäänud.

Monday, June 17, 2013













  P I I R I L E P I N G U     V A L E D E S T


                                     
                     Postimehe karikatuur



"Õhk on valedest tiine..."  oli üks mõtteid, mis jäi kõlama 1.juuni konverentsilt
"Tartu rahu puutumatuse kaitseks". See ajendaski mind kokku lugema, kui sisutult ja
 südametunnistuseta on valmis võimul olevad poliitikud kipaka piirilepingu projekti läbisurumiseks  mistahes väiteid kasutades, rahvuslikus televisioonis isegi avalikult valetades.



Mihkelson publikut eksitamas (5 korda):

1:  http://www.epl.ee/news/eesti/marko-mihkelson-enam-pole-preambulit-vaja-sest-see-on-taiesti-uus-leping.d?id=66127324

Ajakirjaniku küsimus:   Meenutan ka hetke, kus enne 2011. aasta parlamendivalimisi vastasite ERR-i küsimusele, kas pooldaksite piirilepingute ratifitseerimisseadusest preambuli eemaldamist. Siis oli teie kui IRL-i esindaja vastus „kindlasti mitte”.
VASTUS:  Ma olen samal seisukohal ka täna, selle pärast, et see protsess, mis täna toimub, ei eelda meilt mingisuguste muudatuste tegemist seadusesse, mida tehti 2005. aastal. Tegemist on sisult uute lepingutega. Tuleb täpsustada ka seda, et piirijoone üle pole konsultatsioone peetud.

Vale sisu: Mihkelson püüab küsimuse ära vahetada, öeldes et on samal seisukohal 2005. aasta lepingu suhtes, kuna nüüd on tegu juba teise lepinguga. Nota bene: välja ta seda ei ütle, tahtes jätta mulje, nagu poleks ta seisukoht vahepeal muutunud. Tegelikult lepingu tingimustes aga mingit sisulist muutust 2005. ja 2013.a vahel aset leidnud pole, seega on muutunud ikkagi Mihkelsoni seisukoht. Sisuliseks lepingu muutuseks ei saa lugeda seda, et lepingusse on lisatud klausel kinnitamaks, et "piirileping on rangelt tehniline ja ei käsitle muid küsimusi" 
Teiseks püüab ta demagoogiliselt jätta mulje, justkui oleks piirijoone kulgemise küsimus veel arutlusel, kuigi see on üldse piirilepingu arutlusel teemaderingist VM-i poolt ammu välja jäetud (juba 2012. aastal)


2:   " leping, mis ei kahjusta Eesti riigi õigusjärjepidevust" ("Foorum" 22.05.2013, 2.minut)

 > suursaadik Helme vastulause: "leping EI taga meie riigi õigusjärjepidevuse austamist Venemaa poolt, sest lepingus ei ole selle kohta mitte poolt sõnagi"

Viimane tähendab teisisõnu, et kui leping peaks Eesti õigusjärjepidevust kahjustama (lihtsalt näiteks seetõttu, et Vene F. saab edaspidi täielikult eitada Eesti riigi olemasolu enne aastat 1991), siis leping kahjustab RASKELT ja PÖÖRDUMATULT Eesti riigi õigusjärjepidevust, kuna selle tulemusel tühistub põhiseaduse paragrahv 122, kui ka Tartu rahuleping ise.

VALE nr 3  "Leping on Eesti rahvuslikes huvides."

> Mart Helme vastulause: "...tegevus, mis on karistusseadusiku paragrahv 232 alusel käsitletav riigireetmisena. Lahtisi otsi on ühesõnaga nii palju, et ma ei saa aru, milliseid rahvuslikke huve Marko Mihkelson silmas pidas."


VALE nr 4: "Leping parandab Eesti julgeoleku olukorda." 

>  Mart Helme vastulause: "Meil on suurepärane näide Läti näol. //...// Kas Vene-Läti suhted on oluliselt paranenud pärast piirilepingu sõlmimist?"


VALE nr 5: "Kui me selle probleemi [piirilepingu puudumise] lahendame, on see küsimus [julgeolekurisk, mida võidakse provokatiivselt ära kasutada] päevakorrast maast." (saade "Foorum" 22.05.13, 38. minut)


Tegu on täieliku ja sisulise jamaga hr Mihkelson'i poolt, kuna piirilepingu puudumine ei võta mingeid riske neis küsimustest maha. Ajalugu on korduvalt ja jätkuvalt kinnitanud, et need olukorrad võib initsieerida mitte millestki (lavastada) - näiteks "Metallist" juhtum 

http://www.militaar.net/phpBB2/viewtopic.php?t=3470


Minister Paet (vähemalt 2 korda)
VALE nr 1: "..ligi 22 aastat kestnud kõnelusi" Millistest kõnelustest on jutt? Kõnelusi peeti üksnes aastatel 1994-96 ja 2012-2013. Sisulisi kõnelusi ei ole 22 aastat peetud!

VALE nr 2: "Kõiki asju ei saa ühte patta panna. Ma väidan, et seda on 22 aastat piirikõnelusi ka näidanud." "Vastasel juhul ei ole kuskil võimalik üldse mitte midagi saavutada." (saade "Foorum" 22.05.13, 34. minut)

TOPELTVALE SISU:

1) Välispoliitiliste läbirääkimiste praktika Venemaaga on näidanud, et just paketis tulebki Venemaaga lepinguid käsitleda, et üldse midagi saavutada.
2) sisulised läbirääkimised on kestnud vaevalt paar aastat (1994-96, 2012-13).
3) "Vastasel juhul pole üldse võimalik midagi saavutada" - Paet tugineb väitele, et kogu läbirääkimiste käik sõltub Moskva armust. Ühesõnaga esindab sisuliselt läbirääkimistel Venemaa, mitte Eesti huve.

hr Eesmaa (vähemalt 2 korda)

VALE nr 1: "Korrastame suhted Venemaaga."

Millisest korrastamisest me räägime? Stalinismi kuritegusid pole hukka mõistetud,

VALE nr 2: Eesmaa jutt "Helsingu" lepetest, mis peaksid justkui olema seotud piirilepingu teemaga. Nad ei ole absoluutselt teemaga seotud, kuna Eesti riiki de facto aastatel 1945-1975 ei eksisteerinud. Tegemist on räige hämaga hr Eesmaa poolt selles küsimuses.


Piiride nihutamine toimus Eesti Vabariigi seisukohalt de facto 1991.aastal.
-----------------------------------------------------------------------------------------------------------------
Muuhulgas valetajate lausa  grammatiliselt väär keelekasutus (mis tekitab küsimusi, kas inimene on eesti keelt emakeelena kõnelev inimene)

x  Mihkelson  " ma ei tea, millisest pealkirjadest saatejuht siin viitab?"
x  Mihkelson "ma arvan, et siin on oluline kaks aspekti"
x   Eesmaa "See ei ole leping, mida iga eestlane on unistanud,"







Tuesday, June 04, 2013

Piirileping ei järgi õigust, õiglust ega pretsedenti



Üks olulisi näiteid, millest koalitsiooni poliitikud otsisid eeskuju oma uuele (sisuliselt küll 2005. aasta) piirilepingu projektile, on 2007. aasta Läti-Vene piirileping, millega lõunanaabrid loobusid Vene Föderatsiooni  kasuks Abrene regioonist – s.o. 2% riigi territooriumist. Lätlasedki ei teinud seda loovutust kergekäeliselt ega ühemeelselt – lõplik heakskiit saadi ülemkohtust. Sisuliselt pole aga meie läbirääkijad kingitusena saadud Läti pretsedendist midagi õppinud, vaid kordavad hüpnotiseeritult, kuidas juba 2005.aastal „oldi juba kõiges venelastega kokku lepitud“  ja nüüd toimub vaid piiri „õiguslik fikseerimine“.  Milles seisneb õieti lepingu vastastikkune kasu ja mis õigusel see täpsemalt põhineb?  Autori arvates on meie tänaste võimupoliitikute ütlustes sel teemal juba nii palju vastuolusid ja demagoogiat, et seda on valus kõrvalt kuulata.


Puudub mandaat, puudub õigus

Alustuseks tuleb mainida, kui küüniline ja suisa vale on mõnede poliitikute (nt Enn Eesmaa) Moskva retoorikast üle võetud jutt  „Helsingu“ lepete lõppaktist, mis keelavat piiride muutmist II maailmasõja järel. Halloo!! Isegi kui lugeda Helsingi leppeid õiguslikult siduvaks (milles ühtne seisukoht puudub), lubavad selle artiklid piiride muutmist läbirääkimiste teel. Sisuline vale seisneb aga selles, et 1945. ega ka 1975. aastal ei eksisteerinud de facto isegi Eesti ega Läti Vabariiki, et Helsingi lõppakti järelmid vähimalgi määral NSVL-i lagunemise järel (taas)tekkinud piiridega seotud oleks. Sisuliselt tähendab see, et 1991. aastal eksisteerisid Balti riikidel ainult need õiguslikud piirid, mis olid määratud enne II maailmasõda. Muid piire ju olla ei saanud, kuna vahepeal need riigid kaardil ei eksisteerinud. Aktuaalne oli Helsingi järelmite küsimus üksnes Külma sõja ajal, mil Nõukogude Liit püüdis Helsingi kohtumise tulemusi tõlgendada USA  mittetunnustamispoliitika katkemisena Balti riikide illegitiimse inkorporeerimise suhtes.

Ehkki  meie võimupoliitikute poolt räägitakse praegu piiri „õiguslikust fikseerimise“ vajadusest, siis sisuliselt saab praeguse piirileppe projekti juures rääkida üksnes keskajast tuttavast „tugevama õiguse“ põhimõttest.  Alustada tuleks tõigast,  et vaidlusalune territoorium ühes kõigi  õiguslike ja majanduslike probleemidega on tekkinud äärmiselt primitiivsest käigust, millega diktaator Stalin muutis 1945. aastal illegitiimselt annekteeritud alade administratiivpiire, aga 1991.aastal Eesti taasisesesivudes jäid õigusjärgseid piirid taastamata. Õigusteaduse professor Müllerson on intervjuus (Postimees, 2.veebruar 2010) selgitanud, et Venemaa (ja endise NSV liidu) seisukoht Tartu rahu mittekehtivuse kohta tuleneb sellest, et nende käsitluse kohaselt astus Eesti  „sõbralike sotsialistlike“ riikide peresse 1940.aastal vabatahtlikult, mistõttu mõlemapoolsel nõusolekul tühistus Tartu rahu.  Tuletagem meelde, et ida pool tänini evitatav dogmaatiline teooria „vabatahtlikkust liitumisest“ on sisuliselt täiesti äraspidine ja sõna otseses mõttes iseendale vasturääkiv, kuna sammud NSV Liiduga liitumiseks ja otsused 1940.a näidisvalimiste korraldamisest võtsid vastu  needsamad Eesti Vabariigi (edaspidi  EV) võimuorganid, kellest Nõukogude võim „rõhutud Eesti rahvast vabastama tuli“. Mitte rahvas. Põhjendus vabastamise vajalikkusest on niisiis lausa tragikoomiline. Mis aga peamine: punamadruste tääkide ähvardusel toimunud 1940.a. valimised polnud isegi ligilähedased ausatele (nt riigivanem Jaan Tõnissoni kandidatuuri vägivaldne kõrvaldamine), rääkimata igasuguse referendumi puudumisest Nõukogude Liitu astumise osas.  Venemaa tänane käsitlus „Eesti vabatahtlikkust liitumisest“ on niisiis üles ehitatud kas ekslikult vildakatele alustele või lihtsalt väärale infole.


 Ent isegi sõltumata küsimusest, mis täpselt leidis aset 1940.aastal, on kaks täiesti tõsikindlat fakti, mis kinnitavad, et Venemaal pole õigust Stalini poolt eraldatud alasid ilma Eestiga läbi rääkimata endale pidada. Esiteks on Pätsi allkirjade legitiimsus 1940.aasta dokumentidel enam kui küsitavad:  mitte ainult seetõttu, et need on antud surve all, vaid ka tänini lahendamata küsimuse tõttu Pätsi autoritaarse riigivõimu legitiimsuse osas tervikuna. Teiseks aga tunnustas Vene Föderatsioon juba 1991.aastal EV iseseisvust.  1991. a. ENSV Ülemnõukogu  otsus nr 312 räägib selget keelt Eesti Vabariigi taastamisest  ja taastamise puhul saab ühemõtteliselt rääkida ainult 1940.aastal likvideeritud EV taastamisest, sest rohkem ajalugu sellenimelisi ei tunne. Kui Venemaale säärane sõnastus iseseisvuse taastamisest  poleks sobinud, ei tarvitsenud neil ka Eesti riikliku iseseisvust üldse tunnustada.  Iseseisvust aga tunnustati ja on juriidiliselt võimatu, et mõni riik tunnustab teise õigussubjekti  iseseisvust vaid „osaliselt“. Tunnustamise fakt ise räägib asjaolust, et Venemaa oli valmis Eesti õigusjärgsete alade tagastamise üle läbi rääkima. Siiani on probleem olnud suures osas olnud selles, et Eesti juhtkond pole nende läbirääkimistega toime tulnud.


Stalinismi restauratsioon

Viibinud möödunud laupäeval Rahvusraamatukogus Tartu rahu piiride kaitseks peetud ühinenud rahvuslaste konverentsil, võttis judinad selga, kui  tõsiselt karme hinnanguid ja sõnu sõlmitava piirileppe kohta võis seal kuulda:  alates õigus- ja riigiteadlaste väidetest, et sobingu juriidilised riskid on täiesti kaalutlemata,  stalinismi taastamisele kaasaaitamisest, igasuguse poliitilise ettevaatuse puudumisest, Eesti uustekkeliseks riigiks muutumisest, Vabadussõja mälestuse rüvetamisest, kuni Petserimaa eestlaste esindajate väideteni, et tegu on inimkaubandusega riigivõimu tasandil.  Kuid mitte ainult jõulisi väljaütlemisi, vaid ka fakte sellest, kuidas valitsus on korduvalt ja kalgi südamega üle parda heitnud muuhulgas Petserimaalaste palved ja ametlikud pöördumised, mida kinnitas muuhulgas kogutud 15 000 allkirja. Inimesed nutsid konverentsil. Tegu pole Eesti puhul niisiis mitte ainult õiguslikust piirist, vaid ka etnograafilisest piiridest taganemisega, rahvuse territoriaalse lõhestamisega (Tartu rahu piir, tõsi küll, ületas eestlaste etnograafilist piiri).

Märkimisväärne on asjaolu, et keskne küsimus pole piirileppe juures üldsegi – nagu ka meie valitsuse esindajad on viimase poole aasta jooksul  rõhutanud – Eesti õigusjärjepidevuse ohtu sattumises või isegi Tartu rahu tunnustamises. Põhjusel, et Eesti riigil on ka praegu olemas juriidiliselt (Tartu rahuga) fikseeritud piirid – nagu igal teiselgi normaalsel maailma riigil. Asjaolust, et Venemaa neid piire täielikult ei tunnusta, ei saa mingi loogika järgi lähtuda järeldus, et Eesti need alad automaatselt ja midagi vastu küsimata ära annab. Näiteks toetab Eesti jätkuvalt (Abhaasia osas mõnevõrra küsitavat) Georgia territoriaalset terviklikkust, samas kui meie enda riigi territooriumi puhul on see tingimus justkui unustatud.
Kui  aga piiriküsimuses tõesti tahetakse jõuda õiglasele kompromissile, millega Eesti otsustab idanaabrile vastu tulles, et osadest Tartu rahu järgsetest aladest loobutakse, tuleb küsimuses jõuda mõlemaid pooli täielikult rahuldava tulemuseni.  Ei ole vähimalgi määral õiglasena käsitletav lahendus, kus Eesti juhtkond pistab jaanalinnu kombel pea liiva alla ja teeb näo, nagu Petserimaa polekski enam de iure  Eesti territoorium. Teisisõnu pole asi mitte selles, et Venemaa ei tunnusta Tartu rahu, vaid tõigas, et praeguseks on  jõuline Vene diplomaatia on meie pehmekoelise valitsuse lükanud olukorda, kus nad uue lepinguga  i s  e      o n     n õ u s   kinnitama, et mingit Tartu rahu pole kunagi olnud. Oli  ju see ka põhjus, miks 2005.-l aastal Riigikogus veel leidunud ausad rahvuslased preambulaga suutsid Eesti häbist päästa.



Ära antakse terve Saaremaa

Valitsuse  heakskiidu saanud läbirääkimised on sisuliselt juba 2005. aastast (pärast EL-i ja NATO-sse pääsemist) üles ehitatud  valedele alustele, kuna juba enne läbirääkimiste algust on oldud valmis loobuma kõigest, mis kuulub õiguslikult Eestile ja mis on läbiräägitav.  Uskumatult ekslikule teele on satutud aga pärast 2007. aasta Läti piirilepingu  sõlmimist – kuna unustatud on üks (ka rahvusvahelise) õiguse loome olulisemaid komponente: pretsedendiõigus.  Kui Läti, millel on alates 1940.aastast Eestiga täpselt analoogiline ajalugu, andis piirileppega Venemaale ära 2% oma õiguslikust territooriumist, miks peaks Eesti andma pea 3 korda rohkem? Eriti tasub rõhutada analoogiat Lätiga seetõttu, et Eesti juhtkond säästis jäisel 1939/40.aasta talvel Nõukogude rahva tohutust vereohvrist, kuna otsustati vaikse alistumise kasuks.  Oleks territooriumi kaotatud näiteks sõja tulemusel, nagu see juhtus Talvesõjas Soomega  ja sattunuks Eesti hiljem Nõukogude Liidu koosseisu, võiksime äravõetud aladest  praegu unistada sama vähe kui Soome Ida-Karjalast. Aga meie tänane õiguslik olukord on sootuks erinev  Soomest.

Praegune valitsus on (ühe tagasihoiduliku vastuhäälega) jõudnud seisukohale, et sisuliselt rahvusliku alanduse tähendusega piirilepingu hüvanguks – mille juures asjaosalised poliitikud on juba avalikkuse ees nentinud (22.05 saates „Foorum“), et leping  ei too tõenäoliselt  kaasa suhete paranemist Venemaaga – võib loovutada 5,2% riigi õiguslikust territooriumist küünemustagi vastu saamata.  Tasuta äraantav on terve Saaremaa suurune ala. Kujutate ette, et 2013. aastal jalutaks Taani Kuningriigi  välisiminister Toompeale jutuga, et Taani soovib põlised valdused Saaremaal taastada, kuna saar on 16.-17. sajandil neile kuulunud, on seega põline Taani ala ning heade suhete hoidmiseks tuleb Saaremaa neile loovutada?!? Ning valitsus kiidakski vastava lepingu pikema jututa heaks?!  Sest just sääraselt on piiriläbirääkimised toimunud ju Venemaaga.


Mõistlik, õiglane ja ka rahvusvahelises praktikas kasutust leidnud lahendus oleks näiteks säärane, kus 1991. aastal ilma igasuguse õigusliku põhjenduseta Venemaa poolt tagastamata jäänud alad  jagataks võrdseteks osadeks, millest ½ antaks Vene Föderatsiooni le ja ½ Eesti Vabariigile. Isegi sel juhul loovutaks Eesti ju proportsionaalselt  rohkem kui Läti (ca 2,6% õiguslikku territooriumi) – ent lahenduse juures saaks rääkida mingile pretsedendile või  õigusele tuginemisest. Praegune pole mitte midagi enamat õigusetusele õiguse rajamise ja Stalini kuritegude restauratsiooni katsest.  Sellist loogikat jätkates peaks Eesti ehk trellide taha pistma ka 1940-datel „pikale reisile“ saadetud rahvavaenlased?!   Ikka sellepärast, et Venemaaga häid suhteid hoida  - mille muu pärast siis veel.






Saturday, June 01, 2013

Example of Norway
 When making border treaties with Russia, then first find out, on whose side are the negotiators


Delimitation agreement [edit]

Map of the delimitation border
Negotiations on the outside marine border were initiated in 1970. Norway claimed, in accordance with the United Nations Convention on the Law of the Sea Article 15 and the Convention on the High Seas, that the border should follow the equidistance principle, the border being defined by midpoints between the nearest land area or islands, as is normal practice internationally. The Soviet Union claimed, based on a decision by Joseph Stalin from 1926, which was not recognized by any other country than the Soviet Union,[39] that a "sector principle" should apply, such that the border should follow meridian lines. Most of the disputed area was within what would normally be considered Norwegian according to the relevant international treaties. In 1975 the two countries agreed upon a moratorium prohibiting exploration for oil and gas in the disputed area.
In 1978 a temporary agreement regulating fishery in a 60,000 km2 (23,000 sq mi) zone, named the Grey Zone in some documents from the same time, was signed, which has since been renewed annually.[40]
 From the Norwegian side, the agreement was negotiated by Labour Party politician Jens Evensen and his protégé Arne Treholt, who was later exposed as a Soviet spy and convicted of high treason. The agreement was highly controversial in Norway. Many Norwegians believed that Evensen and Treholt gave too many concessions to the Soviet Union, and that they were motivated by Soviet sympathies. The agreement caused consternation in parliament and government, and Evensen had difficulty receiving acceptance from his own government, where many held the opinion that he had exceeded his authority.[41] The opposition criticized him for having accepted less than Norway's rightful claim.[42] 
Treholt, who was then serving a twenty-year sentence, admitted in 1990 that he had acted as an informer for the Soviet negotiators.[43] The arrest and conviction of Treholt in 1984 and 1985 had a devastating effect on Evensen, who withdrew completely from public life in Norway.[44] In 1989, Evensen compared Treholt to Vidkun Quisling.[45]




Saturday, May 25, 2013


Tainted Border Treaty With Russia that Would Be Simply Equivalent to Treason*


Mart Helme, Chairman of Conservative People's Party of Estonia,  former Ambassador of Estonia


* 1) free translation of the article from Estonian to English by the blog auhtor
   2) all additions or comments by the blog author are in the brackets
//Full Article in Estonian: http://www.syndikaat.ee/news.p ...//

Estonia has cornered itself in border negotiations with Russia, since the very beginning in 1994. Back then, our Prime Minister Andres Tarand suddenly (during a visit to Helsinki, Finland), said that Estonia is willing to unconditionally and entirely remise the regions  (5.2% of country's territory) that remains under Russian control, but by Tartu Peace Treaty (of 1920), and even (word-by-word) by the current Constitution of the Republic of Estonia, belongs unambiguously to Estonia.

Fallacious beginning 

Regrettably, and by very "unstatemanlike" manner, not to mention the grave lack of diplomatic competence, Tarand did not add any conditions in exchange for the assignment. Not even requirement to recognize the legal continuity of the Estonian state by Russian Federation, neither about the matter of compensating resources   (shale, wood, sand, gravel, clay, arable land) on the assignable territory, nor the future of status and property of legitimate Estonian citizens from this area. He did not even raise the matter of abolishing double duties with Russia - nothing at all. Unfortunately this was only the first "wrongly-buttoned buttonhole in the jacket" - as it was later followed by the negotiations in the same illogical manner.


Giving away even more 

The next government  (of Tiit Vahi) followed the same tainted path, and in response to allegations of Estonia's territorial claims (by Russia), swore "hand on the Bible" that Estonia has no territorial claims to eastern neighbor whatsoever. Again, without even raising any questions (about the illegitimately annexed territory, the legal continuity of Estonian state) or presenting any prerequisites for the assignment. In that way they reached to the initialling package of the treaty in 1999, with outrageous price of assignments plus extra assignments - shifts of boundary line towards Estonia 1) on Lake Lämmi and Lake Peipus, 
2) on the Narva River, 3) plus about a thousand square kilometers of water spaciousness on the Gulf of Finland (as before World War II the sea border was not existing)  - fully under the Russian dictate. The latter was only recently brought up by Juku- Kalle Raid, a member of the IRL parliamentary fraction.


Dealing with mistakes

The foreign minister (Urmas Paet, then and now) is right when he says that he signed the same documents of 1999 in 2005. As I had participated the negotiations personally, I honestly knew, how bad treaty we had resulted due to external pressures (alluded threats, as we could not otherwise enter the European Union and NATO), and totally incompetent and short-sighted political leadership. Therefore I was sincerely happy when Russia withdraw his signatures from ratification documents in the spring of 2005, after Estonian parliament had added the preamble about Tartu Peace Treaty. This meant that in the new situation in 2005, where we were already members of the EU and NATO, we had finally the opportunity to "turn back the clock", and have a completely new starting point for (fair, mutually respectful and fully legitimate)  negotiations.


"Perfect" example of  Latvia

Unfortunately, the wrongly-buttoning of the jacket continued. And even though the proverb says that a wise learns from a stranger, and stupid from own mistakes, the Estonian diplomacy in this case proved to be worse than stupid. After all, we have an excellent example of how the settlement of the border issue even by completely unconditional assignment does not offer the slightest odds to improve relations with Russia. An example here is the Letts.  Russian-Lativan border agreement (in 2007) ceded a significant part of  "birth county" of Latvia - Latgale. Russian-Latvian relations have now reached a state, however, such that Moscow already urges Russians in Latvia to carry out the non-citizen parliamentary elections and the creation of parallel authorities in many regions of the Russian minority, including Riga. What sort of chaos that would bring to Latvian national politics and its relations with Moscow, is not too difficult to predict. Similarly, that for the purpose of avoiding the escalation of conflict, our Western allies would instruct Latvia to further concessions to Moscow's demands.


Lacking mandate

Thus, the claim as border treaty would remove obstacles from Estonian-Russian relations, is in the best case just extremely naive and wishful thinking. Nevertheless, "wrongly buttoning the jacket" has a central issue,  which has been only very poorly addressed so far. 

Namely - none of the Estonian government has actually had mandate for the assigments. Since the border negotiations have been carried out on the conditions that are conflicting the Constitution from the very beginning (in 1994), all the initiatives in this regard are in fact illegitimate.

I should not be understood wrongly - I'm not referring to a declaration of war on Russia, I'm not even talking about those areas otherwise brought into the composition of the Estonian state. I'm talking about the lack of mandate that can only be given to the government by referendum. Without referendum (and pursuant change in the constitution) the treaty should be treated as treason. In addition to the causing material and moral of harm to the state and its people.

To avoid this, we should just be patient, until some future governments in Russia will be democratic and respectful to neighbors, with whom to conclude fair, mutually beneficial and legitimate treaty. It can only be made with the mandate received from the people of Estonia by referendum. That would be necessary prerequisites to have fair and honest, so called win-win solution.




Tuesday, January 08, 2013




Pärnusse tasub ehitada RB harutee


Innustunud ärimees Hans H. Luige artiklist "Kes maksab Rail Balticu kinni", tekkis mõte taas kord uurida Rail Balticu trassi kulgemise küsimust. Tähtsad teemad, mis artiklis välja toodi, on ida-suunaline transiitühendus, projekti maksumus, sõidukiirus ja huvitatud mõjugrupid. Lisaksin omalt poolt veel ökoloogilise jalajälje, kuna just see on kaalukas argument Pärnu trassi vastu.

Tasuks algatuseks märkida, et kuigi poliitikud on rääkinud "kõige otsemat teed" lõunasse kulgevast moodsast transiitteest, siis tegelikkuses Pärnu ei jää üldsegi sellele noolsirgele teele, vaid tema jaoks tuleks ehitada märgatav läänesuunaline "jõnks" läbi merelähedaste madalike, mis hakkaks esialgselt taotletud eesmärgist suuremaid (nii ehituse kui ka sõidu) kulusid tekitama. Samal ajal ei ole Pärnu näol tegu mastaapse tööstuslinna ega olulise kaubasadamaga. Küll käib seal suviti palju puhkajaid, keda tihe kesklinna läbiv rongiliiklus tõenäoliselt hoopis segama hakkaks. Rääkimata kuludest seoses arvukate ülesõitude ehitamisega ja ohtlike kaubaveostega. Seega tekib küsimus, kas Pärnu pigem võidaks või kaotaks sellisest pidevast transiidist?

Küsimus pole ainult Pärnus – oma rahuliku atmosfääri võivad hetkel plaanitud trassi järgi kaotada teisedki lõunaeestlastele lähimad populaarsed mereäärsed suvituskohad (nt Kabli, Tahkuranna).
Eraldi mainimist väärib aga nimekiri nendest kaitsealadest, madalikest ja jõgedest, mida Kilingi-Nõmme* suunaline trass võrreldes Pärnu-suunalisega väldiks täiesti (või läbiks oluliselt lühemalt):

Kaisma järve ümber paiknev hoiuala, Enge jõgi, Pärnu madalik, Liivimaa rannikumadalik tervikuna, Nigula LKA, Ura jõgi. Lisaks jääks Pärnu-suunalisele trassile ette emb-kumb: Varbola piirkonna kaitsealad (Jalase MKA) või Tõrasoo LKA.

Seevastu Kilingi-Nõmme* suunalisele trassile ei jää ette ühtki suuremat kaitseala. Soomaa rahvuspargist mööduks see trass lääneküljelt, segamata sealset elu. Ka Pärnu jõele on silda keskjooksul kordi odavam ehitada kui jõusuudmes. Lisaks suurematele kuludele pikendab ühenduslõiku Tapaga, mis oleks selgelt üks perspektiive, mis Rail Balticule rohkem idasuunalist kasutust annaks – Peterburi rahvaarv on ju teatavasti suurem Berliini omast. Seegi on üks argumente, miks Muugalt õkva Rapla ja Kilingi-Nõmme* suunal lõunasse suunduv marsruut on majanduslikult mõttekam.

Viimaseks tooks välja olulise ehitusliku kokkuhoiu aspekti: Pärnu ja Viljandi vahelt kulgev marsruut pakuks kiire ühenduse nii Pärnule kui (tulevikus ka) Viljandile kokkuvõttes palju säästlikuma eelarvega. Kahe kiirraudtee trassi asemel (üks kumbagi linna) tuleb ehitada ainult poolteist. Tegelikult ei ole selles idees midagi fenomenaalset – kui vaadata raudteekaarte, siis nii on planeeritud raudteed paljudes riikides. Ka Eestis oleks see kahtlemata kõige mõistlikum ja loodussõbralikum lahendus. Muide, Pärnust on Riia-suunalist haruteed eriti odav ehitada seetõttu, et kasutusele saab võtta juba olemasoleva Mõisaküla raudteetammi. Kaks haruteed tagaksid ka selle, et mõned (kaug)reisirongid vajadusel Pärnust läbi sõidaksid. Samas võivad kiirrongid teha Kilingi-Nõmmes* kiire peatuse, et reisijaid Lõuna-Eestist teenendada.

* trass mööduks tegelikult Kilingi-Nõmmest läänes – see on lihtsalt suurem asula mille järgi orienteeruda