Sunday, March 07, 2010

Film USA Keskpangast ja kullastandardist loobumisest (ja minu kommentaar sellele)

http://www.youtube.com/watch?v=m2pxW7D1Vao&feature=fvst


Mulle polnud selle filmi sisu küll väga uus ja tõtt öelda olen ise varemgi selliseid teooriaid kuulnud-lugenud-näinud, kuigi mitte nii soliidsetest allikatest. Ma muidugi ei arva, et selles filmis oleks kõik 100%liselt õige olnud, kuid suurem osa sellest ongi see karm reaalsus, mida maailma eest varjatakse.

Ma nõustun täielikult väitega Fed’i katteta raha trükkimise kohta, kuid päris õige pole minu arust väita seda, nagu oleks Föderaalreserv seda teinud eesmärgiga inflatsiooni toota ning oma rahvast vaesemaks teha. Pigem vastupidi. Just tänu sellele ongi minu arvates USA saanud teiste riikide najal „liugu lasta”, trükkides raha „out of thin air” ja saades selle vastu reaalset käegakatsutavat toodangut. Tänu oma hegemooni seisusele maailmas viimased 70 aastat, on kestnud nö „igavene pühapäev”, kus ameeriklased vahetavad rohelise tindiga trükitud paberilehti kõrgkvaliteetse elektroonika, tarbesõidukite jms toodete vastu, kusjuures raha trükkimise kulu moodustab selle „kaubanduslikust väärtusest” kaduvväikse osa. See, et selline tegevus on kaasa toonud inflatsiooni ja mõnede ameeriklaste vaesumise (kes pole olnud piisavalt nutikad), on ainult ebameeldiv kõrvalnähtus. Esimene oli tingitud sellest, et osa neist katteta dollaritest siiski paratamatult jõudis tagasi riiki ning raha reaalväärtus vähenes. Teine aga lihtsalt sellest, et kogu protsessi vältel, on kasvanud progresseeruvalt varanduslik ebavõrdsus ehk siis rikkuse koondumine väheste kätesse. See aga omakorda on põhjustatud paljudest teguritest, mitte üksnes Föderaalreservist.
Samuti eksiti filmis ilmselt väitega, nagu oleks katteta raha tootmine otseselt seotud majandusbuumide ja –kriiside tekkega. Need on siiski iseseisvad majandusnähtused ja esineksid ilmselt ka kullastandardi puhul.


Kui rääkida kullastandardist laiemalt, siis ma olen asja üle mõelnud varemgi ja jõudnud järeldusele, et kõik see mida räägitakse kullastandardi kahjuks, on „lühikeste jalgadega vale” ehk populism ja rahva lollitamine. See on muidugi rangelt minu arvamus, mitte fakt. Ma arvan nii sellepärast, et väide, nagu takistaks kullavaru piiratus majanduskasvu, on täiesti tühine, kuna kulla hind pole ju fikseeritud. See tähendab, et kui majandus kasvab ja raha 100%liselt tagav kulla hulk mitte, siis järelikult kulla hind tõuseb. Ja tõuseb seejuures täpselt nii palju, kui palju kasvab majandus. Mis oli Bretton-Woodsi süsteemi kullastandardi viga, oli see, et valuuta oli jäigalt seotud kullaga. See tõepoolest takistas loomulikul teel (turunõudluse-pakkumise toimel) valuutakursside kujunemise. Sellest puudusest oleks vaba kullastandard, kus valuuta on küll 100%liselt kaetud kullaga, kuid hind pole fikseeritud, mis tähendaks, et hind kujuneks hetkel Keskpanga omanduses oleva kullareservide ja käibel oleva koduvaluuta suhtest. Ja kogu valuutavahetus toimiks samuti ainult läbi kulla. (Nt kui keegi tahab eurode vastu osta dollareid, mis oleks kullaga tagatud, siis suhe kujuneks vastavalt sellele, milline on hetkel dollari hind kullas ja kulla hind eurodes. Kui aga mõlemad valuutad oleksid tagatud kullaga, oleks asi veelgi lihtsam, mõlemad kursid oleksid kullas.) See tähendab sisuliselt, et Keskpank saaks raha trükkida ainult sel puhul, kui keegi seda osta soovib ja üksnes sellise koguse kulla eest, mis valuuta hetkehinnale vastab. Hind võib tegelikult kujuneda seejuures ka kõrgemaks viimasest hinnast (kui näiteks nõudlus ületab pakkumist) oksjoni vormis ehk nagu aktsia hind börsil. Kui aga Keskpank peab mingil põhjusel vajalikuks kullareservide vähendamist (näiteks arvates, et kulla hind hakkab tulevikus oluliselt langema), siis pärast kulla müüki väheneks automaatselt ka valuutakurss.

Kui muidugi üks väike riik (nt Eesti) võtaks sellise kullastandardi kasutusele, satuks ta kiirelt majanduslikesse raskustesse, kuna kulla hind maailmaturul pole stabiilne ja see muudaks ebastabiilseks ka selle majanduse (ekspordi ja impordi). Kuid kui kõik riigid (või esialgu vähemalt suuremad) läheksid sellele süsteemile üle, siis kulla hind enam ei mõjutaks valuutade omavahelisi kursse, kuna kõik oleksid seotud kullaga.

Kriitikanooli etteruttavalt püüdes lisan, et selline „kullastandard” ei vajaks tingimata pidevat füüsilise kulla liigutamist, mis on väga kulukas, vaid piisaks kulla omandiõiguste (nt futuurid jms) kasutamisest. Siin tuleks muidugi rakendada jällegi ranget järelvalvet, et ei hakataks jällegi katteta omandiõigusi trükkima. NB! Kulla hulka on siiski märksa lihtsam statistikas kontrollida, kuna selle hulk reservides on andmetes olemas ja iga-aastane kulla toodang maailmas on samuti statistiliselt kontrollitav ja pole väga suur. Samuti oleks mõeldav reservide iga-aastane (või kvartaalne) auditeerimine sõltumatu vaatleja poolt.

Säärane süsteem oleks vaba riskist, et liidripositsioonil olev suurriik hakkab oma valuuta usaldusväärsust kuritarvitama ja tootma katteta raha. Puuduks oht, et keegi saab enda kätte haarata raha trükkimise monopoli ja asuda seda ära kasutama. Praegune keskpanga süsteem, kus keskpank (eriti USA oma) tegutseb sisuliselt kommertspangana, on pehmelt öeldes kahtlane, kuna jääb segaseks, kelle huve Keskpank siiski lõpuks teenib. Eriti hämmastav oli minu arvates üks väide kullastandardi vastu Zirnask-Liikane õpiku I osast: „Kulla kasutamine valuutatagatisena pole majanduslikult mõttekas, kuna selle tootlus on väga madal.” Kas Keskpanga eesmärgiks on siis kasumit maksimeerida???

Minu arvates on isegi see, et Keskpank teenib valuuta tagatiselt tootlust (teiste riikide võlakirjade vms näol) ehk kasumit, tegelikult äärmiselt ebaeetiline ja maksumaksja koorimine. Öeldakse küll, et see kasum läheb „kulude katteks” (jutt on nt Eesti puhul miljarditest kroonidest aastas), aga mina küll ei usu, et see kasum nii väike ja kulud nii suured on. Ikka kuhugi mujale läheb ka osa sellest kasumist.