Saturday, November 21, 2009

Miks mulle meeldib Prantsusmaa? / Pourqoui j’aime la France?

Põhjuseid on mitmeid ja osaliselt on seda ka raske seletada, kuid ma püüan…

Esiteks pean ütlema muidugi seda, et arvamus on puhtalt subjektiivne, tuleneb minu natuurist ja paljuski ka võib-olla senistest headest kogemustest siin, kuid sellega võite siis arvestada.

Prantsusmaal on soe. Ja seda mitte ainult kliima mõttes, kuigi kliimaga on siin ka kindlasti midagi tegemist, sest on ikka vahe, kas istud novembrikuisel nädalavahetusel mõnusalt pargipingil, kuulad linnulaulu, vaatad langevaid lehti ja säravat päikest või külmetad radiaatori ääres ja kood sokke:D Aga soe pole siin tõesti ainult ilma mõttes: siin pole kunagi palju öelda millegi eest „tänan”, „kuidas läheb” või „tere” hoolimata sellest, kellega tegu on ja kas seda inimest üldse teadki. Samuti pole imelik kellegi suvalise käest tänaval midagi küsida või lihtsalt võõrastega rääkima hakata. See suhtumine väljendub ka kõiges muus: näiteks on tänavaliikluses alati prioriteediks inimesed ja isegi kui keegi ületab teed punase tulega, ei tee autojuhid sellest suurt numbrit, vaid lasevad inimesed üle ja alles siis hakkavad sõitma.

Siin ei tunne ennast mitte kunagi üksi. Tõepoolest, see võib tunduda subjektiivne arvamus, aga minu arust on nii, et isegi kui sa oled kõige ebameeldivam, koledam ja suhtlemisvaenulikum inimene, siis ikkagi pead sa siin riigis inimestega suhtlema. Ja see sõltub muidugi natuurist, kas see meeldib – aga mulle kohe kindlasti. Samuti on märkimisväärne see, et prantslastel on väga arenenud tunnetus- ja viisakusmaneerid. Näiteks ei saa sa siin kunagi põhjuseta halva pilgu, ülbuse või vaenuliku suhtumise osaliseks. Erandeid kindlasti on, aga need tõepoolest on erandid. Inimesed lihtsalt on sõbralikud, teisiti ei saagi. Arvan, et selles on palju pistmist lisaks kliimale ka kultuuriga. Selles mõttes, et näiteks Eestis on väga „suured” inimesed, aga riiki pole ollagi. Prantsusmaal aga on vastupidi: kõik on väga uhked oma riigi üle, kuid keegi ei pea siin end üleliia tähtsaks (jällegi võib olla erandeid), kuna nad on ainult väiksed mutrid, teenimas Suurt kodumaad. Inimestel on väga selge ettekujutus sellest, kus nad ühiskonnas paiknevad ja seetõttu kohtab siin tõesti väga harva selliseid „tähtsaid” inimesi, keda pool Eestit täis on (ilmselt on samuti teistes väikeriikides). Niisiis ongi siin olles pigem tunne, et ma pole mitte üksik hunt tühjal väljal, vaid kõik on suure pere liikmed.

Mis mulle veel meeldib, on siinne suhtumine töösse. See küll tahab harjumist, aga sellegipoolest on märgata olulist kvaliteedivahet. Lühidalt kokku võttes võiks öelda: prantslased armastavad kalleid lahendusi. Jah, tihti võib tegu olla aeganõudva tööga, pillamisega ja natuke mugava suhtumisega, aga sellegipoolest tuleb nentida: sellevõrra on siin ka parem elada. Lõppkokkuvõttes odavad lahendused lihtsalt ei tasu end ära, kuna suurem osa aega kulub nende parandamisele, selle üle kirumise ja muu sellise tegevuse peale. See suhtumine paistab välja isegi koolitöös. Üldiselt pean ütlema, et konkreetselt meie kool on küll selline „rikkurite võsukeste” kool, seega need prantslased just tarkuse ja töökusega ei sära, aga siiski Näiteks oli meil case-study (vahemärkuseks: peame „integratsiooni” huvides töötama kogu aeg segamini prantslastega): tegime 2 tundi tööd asja kallal ja vastus oli juba peaaegu valmis. Lõpuni oli veel umbes 15 minutit jäänud, aga meil oli vaja pisut rohkem aega. Ning meil oli valida: kas teeme asja kiiresti 15 minutiga valmis või teeme nii kaua kui tahame ja siis viime ise pärast töö office’sse. Mida otsustasid prantslased? Loomulikult teeme kõigepealt 5 minutilise kohvipausi (+ 5 minutit suitsule) ning siis lõpetame rahulikult oma töö. Noh, Eestis oleks kindlasti toimitud vastupidi. Aga kusjuures mulle see prantsuse variant tõesti meeldib, kuna olgugi, et töö võtab kauem aega, on tulemus kvaliteetsem, pealegi ei pea end piinama tööga, vaid naudid selle tegemist ja tapad poole vähem närvirakke.

Ja see on kultuuris, öelge mis tahate. See on jällegi subjektiivne kogemus, aga näiteks miks mina hakkasin meeletult kiiresti sööma ja koleda käekirjaga kirjutama juba väga väiksena, oli see, et mulle ei antud kunagi koolis aega, et oma asju rahulikult lõpetada. Prantsuse kultuuris ei tuleks selline asi kõne alla. Loomulikult sellel aeglusel on ka omad negatiivsed küljed, nagu näiteks pikad järjekorrad jms. Aga samas see kõik on üsnagi vastuvõetav, kui oled piisavalt sulandunud kultuuri, kuna sa õpid seda kõike nautima ja pingevabalt võtma.

Ma ei ütle midagi halba oma kodumaa kohta, tõepoolest tunnen puudust kuumast saunast, heast eesti toidust ja muust sellisest, kuid mingist hetkest (ma eeldan, et see on põhiliselt seotud viimase 70 aastaga ehk pärast seda kui Päts&co kõik perse keerasid) on eesti kultuuris nii palju negatiivsust, et positiivsel inimesel ei ole seal enam õhku. Või nagu üks mu sõber, kes Austraaliasse läks mingiks ajaks, umbes kirjutas: „…sest Eestis on kõik kogu aeg hirmus asised ja kurjad, aga tegelikult elu on lill:D” Ja see peegeldub kõiges: ilm on halb, inimesed on kurjad, auto läks katki, raha ei ole, nafta saab otsa ja maailmalõpp on lähedal…. Aga ükskord me võidame niikuinii.. ja võib-olla siis saab Eestist ka väike Prantsusmaa :D

Salutations pour tout le monde!

Friday, November 06, 2009

300 km Pariisi, oodates Godot’d

Kui olete näinud etendust (/filmi) „Godot’d oodates” tabate irooniat stseenis, mida järgnevalt kirjeldan (ja millele mõeldes oleks peaaegu naeru kätte surnud pool 6 hommikul rongijaamas nimega Villeneuve – De – Guernay, mis siis, et kehatemperatuur oli sel hetkel arvatavalt alla 35 kraadi:).

Tõestisündinud lõik muutmata kujul mu reisist Pariisi:

Väga varajane vaikne hommikutund pisikese prantsuse linnakese rongijaamas: täiskuu taevas, vaiksed tuuleiilid liigutamas lehti, üksik aeg-ajalt kirev kukk ja hiirvaikne linn. Ühtki graafikujärgset reisirongi lähema tunni jooksul sinna jaama tulemas pole. Rongioote paviljonis on 2 kutti. Üks (riietatud mitme pusa, nahkjope ja salliga ning peas kapuuts) kõnnib närviliselt edasi-tagasi, teeb käteringe ja kükke. „Bonjour, tu n’a pas de cigarettes?” küsib uustulnuk võimlejalt. „Cigarettes? Non, je ne fume pas,” vastab too vigases prantsuse keeles. Uustulnuk kaob ootepaviljoni taha ning võimleja jätkab lõikude jooksmist 3x3 meetrises boksis. 5 minuti pärast on prantslane tagasi. Võimleja on pingile istunud ja väriseb seal vaikselt. Uustulnuk istub samuti pingile ja tõmbab suitsu. Järgneb lünklik vestlus, mille objektiivsuse huvides pean edasi andma eesti keeles.

Eestlane: „ Kas te teate, millal boulangerie’ avatakse? Prantslane: „Jaa, ..-midagi arusaamatut-..kaheksa.” Eestlane: „Kell kaheksa?” Prantslane: „Ei varem, …-midagi arusaamatut-…”

Prantslane: „Kust sa pärit oled?” Võimleja (tõusis vahepeal uuesti püsti ja jätkas harjutustega ning edasi-tagasi kõndimisega): „ Eestist, see on väike riik Põhja-Euroopas. Ma õpin Lyon’is ja praegu lähen õele Pariisi külla.” „Ah, d’accord.”

Järgneb 5 minutit pausi. Prantslane: „Kas sa ootad siin juba kaua? (vms)” Eestlane: „Jah, tund aega umbes (tegelikult 5 juba ja seda mitte rongi pärast)”

Järgneb umbes 10-minutiline vaikus, mida katkestavad üksikud prantslase köhatused ja eestlase võimlemisharjutused.

Eestlane: „See on päris hea koht siin tuulise ilmaga – vaikne ja soe.” Prantslane: „Ja-jah.”

Prantslane: „Kuule, aga kas sa lähed täna Pariisi?” Eestlane: „Jah, täna.” Prantslane: „Aga Pariisi suuna paviljon on ju teisel pool” :D:D:D (eestlane hoiab vägisi naeru tagasi). „Jah, ma tean, aga siin on soe.” (prantslasel on poole vähem riideid seljas kui eestlasel

Järngeb veel paar 5 minutilist seeriat üksikute sõnavahetustega (a la eestlane küsib: „ Kas sa lähed siis Sens’i?” Prantslane vastab midagi, millest eestlane aru ei saa ning lihtsalt noogutab)

Pärast mitmendat korda kella vaatamist, lausub eestlane (umbes poole 6 paiku hommikul), et tal on aeg minna ja kõike head. „Bon courage!” vastab prantslane (esimest korda kuuleb eestlane mõnd pranslast seda fraasi ütlemas)

Väga tore oleks ilmselt eestlasel olnud teada, mida tegi prantslane kell 5 hommikul rongiootepaviljonis ning ka prantslasel oleks ilmsesti päris tore olnud teada, et eestlane oli tegelikult viimased 24 tundi väljas viibinud ning neist 4 tundi vihma käes ligunedes.

Elu on ikka seiklus!

Nüüd te saate vist aru, kui ma ütlen: „I will never ever hitch-hike anymore.” Aga ma kindlasti võtan kaastundest peale kõik meeshääletajad (ja ilusamad naishääletajad:) , keda veel kunagi kohtan.

Kui ma alguses plaanin Pariisi häälega tulekut, näis see olevat hiiglama hea mõte: aega on, naudin loodust, prantslase avalat hinge ja kultuuri. „Tutkit, brat!” ütlevad venelased selle peale:D Sain juba paar päeva varem aru, et ilmselt on 600 km vihmase sügisilmaga siiski palju ja otsustasin umbes pool maad minna rongiga. Rongipilet maksis „kõigest” 20 eurot, seega mis seal ikka. Edasi peaks olema lapsemäng, 3 tundi ja Pariisis:D Noh, vähemalt nii ma arvasin. Ei olnud 3 tundi, vaid 30 tundi.

Kõik algas sellest, kui ma reipalt Chagny jaamast maantee poole marssisin. Rõõmsalt ühe bensiinijaama vastas oma „Paris S.V.P.” silti välja võttes, ei osanud ma arvatagi mitmeid autosid võin ma mööda sõitvat lugeda, enne kui mind peale võetakse. Tegelikult ilmes, et niipea, kui ma „Pariisi”-sildi käest panin, sain palju rutem peale. Esimene soovitus hääletajatele: Ärge kasutage silte, sest need piiravad teie pealesaamise võimalusi (juhid, kes lähevad lühemat maad samas suunas, ei vaevu peatuma, mõeldes, et te tahate ainult Pariisi ja mitte mujale; või see on neile psühholoogiliseks ettekäändeks). Soolisest diskrimineerimisest hääletamisel ma ei hakka üldse rääkima – see võib tunduda naljakas, aga mitte enam siis, kui olete 2 tundi tee ääres külmetanud ja käsi on juba ülalhoidmisest valus.

Igal juhul võttis mind esimesena peale üks heasüdamlik, aga pisut kohtlane tädi, kes läks ainult 10 km minu suunas, aga edasi läks ühte mägikülla. Kahjuks ei saanud ta minu soovist peatuda, kohe aru ja nii sattusin ma ühte ilusasse linnakesse, nimega Nolay (seal mul õnnestus ta peatuma sundida), kust läks väike 15-km-ne teeke tagasi „minu teele”. Ega’s midagi. Hakkame vantsima. Algul ma arvasin, et sel teel ei sõida üldse autosid, aga nii see polnud. Pooleteist tunniga, millega jõudsin jalgsi edasi umbes 7 km, möödus mu’st umbes 20 autot (ja hääletasin kõiki). Sain tõepoolest hästi tundma prantslaste sõbralikkust. Lõpuks mind siiski võeti peale ja vähemalt pool maad sain jala.

Kõigi järgnevate hääletamiste kirjeldusi ei jõua ma siia kirja panna, kuid lühidalt võiks neid edasi anda nii: suitsetav ema koos oma 11-aastase poja ja 2-aastase koeraga, üldiselt oleks nendega päris tore olnud sõita, kui nende autol poleks lisaks paljudele muudele asjadele lõpuks üles öelnud ka kojamehed, nii et vihmaga sõitmine osutus võimatuks; ülisõbralik veoautojuht, kellega sain lisaks tunniajastele seiklustele kauba laadimisel ka edasi 30 km; prantsuse rullnokad 5. seeria bemmiga, mille sillad olid nii kehvas seisus, et 130 kmh juures tundus, et me sõidame rohkem külg ees ja juhi pilk oli sellest kahtlase sisuga suitsust ta hambus ikka väga udune; gay-perverdist postiametnik…ja siis veel mõned täiesti normaalsed inimesed, kellega meil kahjuks palju ühiseid kilomeetreid polnud.

Niisiis minupoolsed nõuanded: ärge võtke hääletamist kui väga ohutut ja efektiivset liikumisviisi, kui tõesti tahate seda teha, siis tehke seda soojal ajal ja kiiruse mõttes tuleb ilmselt kasuks, kui te olete naissoost.