Thursday, November 27, 2008


Jalutad põlvekõrguse lumekihiga kaetud männimetsas ja mõtiskled...

Huvitav on vaadata loodust, kui päevaga on maha sadanud terve talve jagu lund. Ma polnud kunagi varem näinud nii palju murdunud männioksi. Tõepoolest, pole see ka mändide jaoks tavaline, et peavad oma okstel paksu lumehunnikut kandma. Mis omakorda viis mind uuele mõttele.


Kas teie teate, miks kuused on kaharad? Mina ka enne ei teadnud, kuid nüüd sain teada. Nad on ainsad tihedate okstega igihaljad puud. Kui nad kaharad poleks, peaksid nad igal kevadel endale uued oksad kasvatama. Võrreldes teiste puudega on kuused karmi kliimaga palju paremini kohastunud, võib-olla seetõttu neid kasvabki põhjapoolsetel aladel rohkem. Mändidega on aga selline lugu, et nemad on valgusepüüdjad ja lasevad kasvada vaid neil okstel, mis piisavalt valgust saavad. Oma hõreda võraga ja harvade okastega neil harvadel okstel lasevad nad suurem osa lumest maha langeda ja kui juhtubki olema selline lumerohke talv, siis nad lepivad sellega, et osa okstest ära murduvad. Aga tegelikult viis see lumine mets mind mõttele, et kuused ongi tegelikult kaharaks kasvanud männid. Noh, evolutsioonilises plaanis. Igal juhul olid need lume alla mattunud männid väga kuuskede moodi. Kas või need selle pildi peal.