Wednesday, October 17, 2007

Kuidas inimene mõtles välja aja

Lugesin seda Tulvingu uurimustööst "AJAS RÄNDAMINE JA KRONESTEESIA". Tegelikult nimetaksin seda pigem revolutsiooniliseks käsitluseks psühholoogias. Ma ei hakka seda siin ümber kirjutama (see on piisavalt hästi selle jaoks kirjutatud), vaid annan lühiülevaate ja omapoolseid tõlgendusi.

Nimelt, mis eristab siis loomi inimestest? Kuni kronesteesia märkamiseni ei suutnud keegi kindlat piiri tõmmata, kuna alati oli mingeid vastuoksusi. Kõnevõime, töö, kahel jalal käimine - kõik nagu oleks, aga kuskil on ikka mingi "aga". Kronesteesia tähendab sisuliselt ajas rändamise võimet. See tähendab - elada vaimus mõnes teises olevikus, kui selles, mis on konstantselt absoluutne (domineeriv). Lihtsalt öeldes on see unistamine, meenutamine, visualiseerimine.

See võib ehk olla raskesti mõistetav, et ilma selle oskuseta poleks inimene inimene (kuna see tundub meile nii harjumuspärane ja tavaline). Mitte ühtegi matemaatika võrrandit, luuletust või raamatut poleks kirja pandud, kui inimene poleks saanud oskust ajas rännata. Samuti võib tunduda veider, et ilma selle oskuseta (kontseptsioonita) pole aega üleüldse olemas, just nii see aga on. Miks või kuidas? Lihtne näide: koerad ei kogu kunagi pensionit. Samuti ei vaata lõngakera järel jooksev kassipoeg kunagi, kust lõngakera tuleb, vaid jookseb sellele järele. Loomad, elajad, aga ka väikelapsed (keda ingliskeeles nimetatakse objektideks - it ) erinevad meist selle poolest, et nad ei oma kujutlust ajast. Õigem oleks võib-olla öelda, et neil on teistsugune mälu, kui meil. Nende mälu koosneb üksnes lühimälust (nn situatsioonimälu) ja tunnetuslikust ehk refleksiivsest mälust. Sarnane mälu on ka teatava mälukaotuse (või haigusega) inimestel, millest räägitakse ka antud Tulvingu töös (sama juhtumi kirjelduse leiate ka Hollywood'i filmist "Memento"). Nad elavad kehtivas reaalsuses, olevikus, kui soovite. Nad küll tunnevad (või tunnetavad) asju (inimesi) minevikust, kuid nad ei suuda neid meenutada. Seepärast loomad ei "arenegi" kultuuriliselt. Nagu üks antiikaja filosoof on öelnud: "Loomad on vangis oma kehas ega saa sellest väljuda. Inimesed seevastu on vabad."
Selle koha peal võiksid konservatiivse (ma ei taha kasutada sõna "vanamoodne") maailmavaatega lugejad lugemise lõpetada, sest siin alustan ma omapoolsete tõlgendustega.

---
Kronesteesiaga paistab kõik siis selge olevat. Aga on veel paar konarust, mille kallal tahaksin urgitseda. Kui me väljume tavalisest vaatenurgast ja vaatame metafüüsika valdkonda, siis kronesteesiaga peaks seletatav olema ka shamanism ja tarkade võimed. Õigemini on selgeltnägemine ja tuleviku prognoosimine ühe mündi kaks poolt - aga kas ikka on? Mis puudutab ennustamisse, siis seal on see iidne paradoks (kas muna või kana?) - kumb mõjutab teist, kas nõid reaalsust või tunnetab nõid juba valmisolevat reaalsust. Olen seda teema seoses "Secreti" teemaga juba käsitlenud, aga kronesteesia annab sellele uue värvingu.


Oletame, et õige on see teine variant. Nõid näeb tulevikku. Sel puhul on nähtust lihtne seostada kronesteesia edasiarenenud vormiga. Mingil moel suudab inimese aju teha seda, mida kvantarvutid ei suuda - arvutada välja tõenöoliseima tuleviku variantidest, mida on lõputu hulk. See on siis nö matemaatiline käsitlus (minu enda käsitlus on pisut teistsugune). Ehk siis, igaüks meist on võimeline midagi välja arvutama, aga mõni inimene on rohkem. See on, ehkki pisut kosmiline, siiski hoomatav.
Kuid see teine võimalus - nõid loob tulevikku. Tuleb aga nentida, et anatoomiliselt pole võimalik eristada võimetega inimesi lihtsurelikest (erinevus on üksnes ajuimpulssides ja väljaenergiates)...järelikult, on "aparatuur" meis kõigis olemas. Siit lähtudes võib veelgi hämmastavamalt oletada - me kõik loome tulevikku, kes rohkem, kes vähem. See on juba pähkel. Esiteks, vastavalt sellele hüpoteesile on kronesteesia hoopis midagi muud kui ajas rändamine. See on aja "loomine", aja "tekitamine". Kronesteesia käsitluse mineviku suhtes jätan ma paika. See mis oli, on jääv/muutumatu - seal saab rännata. Minevikus kronesteesia ilmselt ka tekkis (s t enne mõisteti minevikku, kui hakati tulevikku vaatama). Kuid tuleviku jaoks ei kasuta ma mitte Tulvingu poolt antud kronesteesiat ehk ajas rändamist, vaid hoopis aja loomist ehk kronorgaaniat (vabandan kohmaka väljendi eest, sest kreeka keel pole mu tugevam külg). Tekib muidugi küsimus, mil moel see tulevik siis luuakse. Samuti küsimus, et miks me seda siis ei kasuta? Kõigi siiani kogutud teadmiste/kogemuste põhjal arvan, et tegemist on tajumatu alateadlikku protsessiga, isegi nende jaoks, kes kõike kõigist paremini tajuvad. Näiteks shamaanid ei pruugi ise ka teada, et nad tulevikku loovad. Neile endile tundub, et nad lihtsalt näevad seda. Õigemini näevad nad nii enda kui ka uuritava objekti (teise inimese) minevikku ja seeläbi "masin nende sees" loob tulevikku, ilma et nad seda teadvustaksid. Samuti käituvad tavainimesed, kuid nad on veelgi tuimemad - nemad tajuvad veelgi vähem nii minevikku kui olevikku. Ja seega mõjutavad ka vähem oma tulevikku. Ehk siis, enamik meist ongi valiku Future peale pannud Default. Seda valikut on aga võimalik siiski muuta, vastavalt oma arengutasemele ja sünnipärasele loomusele. Kronorgaania seletab ka kõik ülejäänud seletamatud võimed, mis nõidadel on. Nõiad võivad teha kõike, mida nad suudavad oma või ka kellegi teise tulevikus näha. Tark nõid ei astu aga vastuollu kõrgemate seadustega, sest selle tulemusena rikuksid nad endi karmat. Tuleviku muutmine ei tähenda seadustest vabanemist... Ehkki ka see on võimalik, kuid see sõltub jällegi vastava indiviidi arengu- ja vabadusastmest. See ongi kronorgaania.


Kui veel pisut spekuleerida, siis milline võiks olla kronorgaania mehhanism? Mis on need tegurid, millest moodustub meie tulevik. Sest kui enamikel meist, nagu ma ütlesin on "Future seatud Default´i peale", siis milline on see algoritm, mille põhjal see leitakse. Mingeid võrrandeid ei suuda ma isegi aimata. Kuid ma arvan, et nad on siiski olemas. Lühidalt öeldes on tulevik mineviku tulemus. Ma ei ole küll determinist, kuid mulle tundub, et väga triviaalselt väljendudes on tulevik kõigi algtegurite summa. Kuid determinist pole ma eelkõige seetõttu, et usun, et lisaks teadaolevatele teguritele - pere, vanemad, füüsiline ja vaimne keskkond, lapsepõlv ja kõik neist tulenev - on olemas ka tundmatud tegurid (või lihtsalt varjatud), mis võivad olla palju võimsamad kui nähtavad tegurid. Ise pakuksin välja karma, eelmiste elude kogemus, eluülesanne. Kuid ma arvan, et neid võib olla veelgi rohkem.


Kõik eelkirjeldatu ongi minu arvates põhjuseks inimese ja inimühiskonna kujunemisele. Descartes ütles: "Cogito, ergo sum." Mina ütlen: "Poleks inimest, poleks ka aega. Poleks aega, poleks ka inimest."

Tuesday, March 20, 2007

Lühike tutvustus filmile "The Secret". "We all work on the same power - attraction." See ongi antud filmi juhtmõte. Kuid sellega pole veel kõik öeldud. Sisu on palju sügavam kui see pealt välja paistab. Soovitan seda filmi vaatamiseks absoluutselt kõigile. See annab uue mõtte ja sisu elule. Tasuta pakutakse seal vaatamiseks pooleteisttunni jagu mitme aastatuhande tarkust.
Pean küll möönma, et aegajalt kaob see film antud lingilt ära. Nii et ei saa garanteerida, et see seal alati on. Igal juhul on see vaatamist väärt. Link: http://www.thescienceofgettingrich.biz/

Thursday, February 15, 2007


What is the matrix?

Ma pole küll eriline "Maatriksi" fänn, aga tahaks rääkida veidi selle tagamaadest. See on esimene kord, kui üritan midagi selletaolist kirjutada, nii et vabandan juba ette võimalike vigade ja ebaselguste eest.
Minu arvates on see film üks tugevamaid alustalasid ja selgusetoojaid vaatleja-printsiibi maailmapildis. Mida see film siis õigupoolest väidab? Et me oleme orjad. Et me oleme oma meelte orjad ja kui me suudame sellest orjusest vabaneda, siis pole miski meie jaoks võimatu. Ulme ühesõnaga. Need, keda see teema ei huvita, ei vaata niikuinii selliseid filme, aga keda ikkagi huvitab, neile räägiksin veel üht-teist. Ütleksin kõigepealt, et Maatriks'is pole iseenesest mingeid väga pöördelisi ideid. Teadjad on sellest kirjutanud juba ammu, nii et lugemismaterjali võib leida virnades. (Tuletage meelde kas või Platoni koopamüüti.) Aga kes ei viitsi lugeda, võib vaadata Googlest näiteks sellist filmi nagu "The Secret" (u 1,5 h pikk, ingliskeelne). Selles on olulisemad punktid kokku võetud.
Mis ikkagi on siis see vaatleja-printsiip? Kohe ütlen ära, et kindlasti pole ma piisavalt kompetentne seda siinkohal teaduslikult korrektselt ja täielikult lahti seletama, aga võin anda lühiülevaate.
Ükskõik, kas läheneme probleemile psühholoogia poole pealt - inimese närvisüsteemi kaudu - või füüsika abil - kvantmehaanika kaudu (sealt on vaatleja-efekt nime saanud) - võib jõuda samadele järleldustele. Nimelt vaadates väga kitsalt mingit sündmust, mis meie ilmas (reaalsuses) aset leiab, siis pole sisulist vahet, kas see sündmus leiab aset meie peas või siis väljaspool meid (ilmas). Tsiteerides Maatriksit : "What is real? Kui see on see, mida sa näed, tunned, hingad ja kuuled - siis on selleks närviimpulsid su ajus." Sealt algabki siis tegelikult nn vaatleja printsiip. On väidetud täiesti tõsiseltvõetavate füüsikute poolt, et universum ei saa eksisteerida ilma vaatlejata (antud juhul inimene), veelgi enam - vaatleja mõjutab otseselt seda universumi oma teadvusega.
Kindlasti pole ka selles kogu tõde. Vanaaja filosoofide (India, Kreeka) maailmapildi põhjal on asi palju keerulisem. Pean kahjuks tõdema, et ei valda ei vanakreeka ega sansktriti keelt, seega pole ma lugenud ei originaale ega ka nende otsetõlkeid. Küll aga tsitaate tõlgetest ja ka tõlgete tõlgendusi. See on siis nö see maailm, mida on aastasadu püütud ära unustada ja olematuks teha, kuid tasapisi hakatakse jällegi tõsiselt võtma. Nn vaimumaailm. Ma püüaks meeleldi hoiduda käsitlemast hinge olemuse teemat, vältimaks materialistide väidet, nagu hinge poleks olemas (sest sinna see vaidlus lõpuks niikuinii jõuab) aga räägiks pisut maisematest asjadest. Näiteks sellest, millest koosneb viljatera. Nimelt, on tehtud paljude teadlaste poolt edutuid katseid luua tehislikku viljatera. Nagu me teame, tegelevad geenitehnoloogid ka praegusel ajal imeväikese elu struktuuri - DNA - taasloomisega ja kopeerimisega ehk kloonimisega. Kuid mida siiski ei suudeta nüüd ega ilmselt ka edaspidi, on tehisliku elu loomine. Me võime rääkida küll kunstlikust viljastamisest ja katseklaasi lastest, kuid elu tehislik taasloomine näib võimatu. Kuna inimene on piisavalt keerukas olevus, siis jätaksime tema taasloomise praegu rahule. Aga ikkagi, viljatera... no mida saab selles nii keerulist olla? Tänapäeva teaduse taseme juures. Siinkohal jõuangi teemaga välja energiavormideni.
Millest koosneb maailm? Loomulikult energiast. Või nimetame seda jumalikuks algeks. Pole erilist vahet. Millest aga tahaksin pikemalt rääkida, on energiavormid. Nagu teame füüsikast, on praegu teadaolevad väikseimad algosakesed (leptonid, kvargid jms) põhimõtteliselt mõlema mateeria vormi - nii aine kui välja koostisosadeks. Ehk teisisõnu peidab energia ennast nii käegakatsutavates esemetes, kui ka meeltele tajumatutes väljades. See arusaam ühendabki kaks näiliselt ületamatu kuristiku vastasäärtel seisvat teadust ja müstikat. Justnimelt väljades peituv energia muudabki mõistetavaks seni seletamatutena tundunud nähtused nagu selgeltnägemine, telepaatia, telekinees ja palju muud. Tegelikult on need erinevad väljad ja teistsugused energiavormid ka osadele inemestele tajutavad (näiteks sensitiividele).
Jutt hakkab üsna kaugele minema algsest teemast - vaatleja efektist. Väljadest rääkimine oli vajalik selleks, et muuta piltlikumaks vaatleja efekti mehhanismi toimimist. Nagu armastas öelda Eesti joogide guru Gunnar Aarma: "Meie mõtted on nagu meie lapsed. Neil on oma elu. Sõltuvalt sellest, kui tugev jõud on mingi mõtte ellu kutsunud, on ka selle mõtte elukestus. Iga mõte üritab ennast realiseerida teos. Kui tingimused on sobivad, siis see ka juhtub." Et vähendada seda mulli, mis paljusid võib häirida (mind sealhulgas), ütlen otse. Vaatleja-efekti mõte on selles, et kui tahame, oleme suutelised ka läbi seinte kõndima. Loomulikult see kõik pole nii lihtne. Küsimus on eelkõige usus, tahtes ja vaimujõus. Põhimõtteliselt oleme kõik samade võimetega, nagu Neo. Me võime maatriksit muuta, sest lusikat pole tegelikult olemas. Matrix on meie meelte vangla, sansaara budistide keeli. Aga loomulikult pole meie kõigi eesmärk hakata mööda vertikaalseid seinu jooksma ja kuulide eest põiklema. Samuti ei saa me välja hüpata oma "kastist", ei saa oma arenguteel samme vahele jätta.
Kõrvalepõikeks tahaksin mainida, et nn kastisüsteem, mis Indias on aastasadu kehtinud, pole tegelikult sugugi nii julm ja ebaõiglane. Vaadake, mis juhtus Venemaal, kui pangaröövlist sai riigijuht. See on ju kaos. Ehkki kraavikaevajale meeldiks olla president, peab ta ka kõik vahepealsed etapid läbi tegema, et sinna jõuda. Selleks ongi kastisüsteem hea. Sest nagu õpetab reinkarnatsiooniõpetus, sünnib inimene uues elus alati, sellisesse ellu, mis on vastavuses tema varasemate elude tegudega (nn karma). Kastisüsteem võib liiga teha ainult neile, kes sünnivad kahe kasti piiri lähedal (selle piiri all), aga see on ainult tühine vähemus.

Kokkuvõteks siis. Inimene ei valitse oma elu mitte ainult tegude, vaid ka mõtetega. See tundub uskumatu, aga kui me tahaksime, võiksime end mõelda teistesse universumitesse või ka teistesse olevustesse. Et aga sellele sammuke lähemale astuda, proovige oma elu mõtete abil muuta. Kas või natuke. Mis võib tahte kasvatamisel abiks olla, on kahtlemata katsumused. On arusaadav, et ei peaks kohe alustama palverännakuga ümber maailma või kuu aja pikkuse näljutamisega. Kõige olulisem on see, et ei tasu võtta katsumusi, millest aru ei saada. Sest inimese jaoks pole miski võimatu, aga kõigepealt tuleb sellest aru saada. Tuletage meelde, mis juhtus Neo'ga esimese kõrghoone hüpe ajal. Ta ei mõistnud veel. Ja isegi, kui te seda kõike, mida ma rääkisin, ei mõista või ei pea võimalikuks, siis vähemalt ärge eitage seda. See on esimene samm. There is no spoon.

Sunday, February 04, 2007


Nüüd siis pisut uuem ja sisukam blog. Esimene ja kõige paeluvam teema minu jaoks on vabadus, seega sellest alustaksingi. Juuresolev "pilt" on tegelikult Tiibeti lipp ja see meenutab mulle alati kaotsiläinud paradiisi, Eldorado´t, kui lubate. Kes on näinud J.J. Annaud´ filmi "Seven Years In Tibet", see teab umbkaudselt millest on jutt. See on maailma kõige kõrgem maa ja oli iseseisev 1950. aastani, mil punased sõbrad idast selle vallutasid. Tegemist oli vististi viimase sügavalt vaimuliku ja rahumeelse ülesehitusega riigiga maailmas. See on n ö see osa ajaloost, millest ajalooõpikud vaikivad ja mida poliitikud väldivad. Brad Pitt sai eelpool nimetatud filmis osalemise eest eluaegse Hiina sissesõidukeelu. XIV dalai-laama, viimane Tiibeti seaduslik valitseja, elab tänini maapaos. Teda on peetud maailma üheks targimaks elusolevaks inimeseks. Ta on külastanud ka Eestit. Tema surma järel katkeb järjepidevus ja nähtavasti unustatakse ka tõde Tiibeti kohta.